Eesti riigipea Lennart Meri ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini poolt alla kirjutatud dokumente hakati nimetama juulilepeteks. Esialgu allkirjastati üks leping ja üks kokkulepe. Kolmas dokument Vene vägede väljaviimise kohta Paldiskist kirjutati alla paar päeva hiljem.
1994. a mais oli olukord muutunud väga kriitiliseks, kui Moskva teatas, et vägede väljaviimist Eestist ei toimu, vaid nende kohalolekut kavatsetakse isegi suurendada juhul, kui Eesti ei täida Moskva nõudmisi. Algasid intensiivsed läbirääkimised, mis valitsuste tasandil jäid viljatuks. Ometi õnnestus see ootamatult presidentidel joviaalses õhkkonnas, millele lõi kuulu järgi soodsa pinnase üsnagi suures koguses pruugitud alkohol.
Juulilepped ei meeldinud mitte kõigile Eesti poliitikutele ja kodanikele; mõned nimetasid neid isegi meie rahvuslike huvide reetmiseks. Siiski kirjutati need tähtsad paberid alla ja Vene väed lahkusid Eestist määratud tähtajaks – 31. augustiks 1994. Juulilepete hinnaks olid tagatised Eestisse jäävatele Vene sõjaväepensionäridele.
Aga ega rahul polnud ka venelased. Sealt kostis järjest õelamat “urinat”, et vene vägesid on vaja Eestis elavate venelaste kaitseks. Õieti pole see rahulolematus siiani vaibunud. Moskva ei jäta ju kasutamata ühtki võimalust (eriti rahvusvahelisel areenil), et süüdistada Eestit oma rahvuskaaslaste diskrimineerimises, kuigi viimastele ei paista see tänapäeval enam probleemiks olevat.
Tee juulilepeteni oli pikk ja käänuline, see algas kohe Eesti iseseisvuse taastamise järel. Mitmed selleaegsed marginaalse tähtsusega sündmused aitasid Eestil lõpuks pääseda Nõukogude-aegsest “mustast august”. “Vaid nii oli Eestil võimalik endale maailmas nime teha ja endale toetust hankida,” kirjutab tollane peaminister Mart Laar. (Pm, 25.07).
Kuidas vaadata juulilepetele nüüd, 20 aastat hiljem? Vastaste toonasest turmtulest ja karmist kriitikast hoolimata võime tõdeda, et kompromiss erusõjaväelaste osas oli õigustatud ja ettenägelik. Nüüdseks on see järeleandmine minetanud ehk isegi oma tähtsuse. Aga – nagu kirjutab Tõnis Erilaid Õhtulehes, sai Eesti oma tahtmise – vene soldatid läksid. See oli ajalooline nurgakivi, aga ühtlasi ka värav, mille avanedes sai Eesti astuda transatlantilisele teele.
Vähe teati 20 aastat tagasi sellest, kui keeruline oli juulilepete eeltöö. Tuli langetada tähtsaid otsuseid, valida õige strateegia ja taktika ning konsulteerida välisriikide poliitikutega.
Eesti ja Vene presidentide 20 aasta tagune kohtumine on siiani jäänud ainulaadseks – see polnud pelgalt kätlemine ja formaalsuste vahetamine. Ei, presidendid Meri ja Jeltsin suutsid valmis sepistada ajaloolise tähtsusega juulilepped.
Elle Puusaag
