Paiguti jääb mulje, et tänane Vene Föderatsioon kujutab endast endise N. Liidu inkarnatsiooni. Lootus, nagu Venemaa võiks võtta omaks lääne demokraatlikud põhimõtted, on luhtunud. Moskva pole ilmselt siiani suutnud andestada oma endiste vasallriikide ühinemist NATOga. Ehkki Lääs pakkus Venemaale selle mõru pilli hõlpsamaks allaneelamiseks kohta G8 riikide seas, pole seegi mingit mõju avaldanud. Pealegi on ta nüüd sellest rühmitusest eemaldatud.
Ehkki Vene rubla väärtus langeb iga päevaga, ei näita Kreml mingeid taltumise märke. Viimaste poliitiliste sündmuste valguses näib, et selleks pole tal õieti vajadustki. Putin otsib liitlasi ja jätkab jõupingutusi Euraasia Liidu loomiseks, ähvardades Euroopat gaasitarnete lõpetamisega ja pidades propagandasõda Lääne vastu. Kuidas on Moskva sellelaadsele tegevusele reageeritud?
Ajalehe Washington Post juhtkirjas (13.10) viidatakse murelikule tendentsile: mitmed Ida-Euroopa riigid ilmutavad viimasel ajal Venemaa suhtes leebumise märke.
Ungari peaminister Viktor Orban kavatseb otsida Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide seas toetust suhete parandamisele Venemaaga. Tema sõnul näeb Ungari Moskvat eeskätt soodsa äripartnerina. Kas peaminister Orban ei tunne oma riigi ajalugu või on unustanud 58 aasta taguse Ungari ülestõusu traagilised sündmused? Slovakkia peaminister Robert Fico võrdles NATO vägede viibimist oma riigi territooriumil koguni 1968. a nõukogude invasiooniga! Serbia peaminister Aleksandar Vucic kutsus aga president Putini sel kuul toimuvale sõjaväeparaadile, millega tähistatakse Belgradi „vabastamist” Punaarmee poolt 70 aastat tagasi. Poola uus peaminister Ewa Kopacz andis välisministrile korralduse revideerida oma riigi poliitikat Venemaa suhtes. Jne, jne.
Nii esinevad siis mitmete Ida-Euroopa riikide poliitikud („orkestrandid”) kuulekalt Vladimir Putini taktikepi all, mängides sissejuhatavaid akorde Putini Euraasia Liidu “sümfooniale”, andmata endale aru, et nad toetavad sellega Venemaa imperialistlikke ambitsioone. Eks siin on suur roll muidugi Venemaalt tarnitaval gaasil ja hirm selle ees, et talvel tuleb äkki istuda külmas toas.
Aga Venemaal on oma hirmud. Hiina päritoluga elanike arvu kasv Siberis võib tähendada Hiina mõjuvõimu suurenemist piirkonnas, kus paiknevad Venemaa suurimad õli- ja gaasimaardlad. Mis siis, kui Hiina võtab eeskuju Venemaast ning hakkab Siberis oma rahvuskaaslaste huvisid kaitsma ja autonoomseid haldusüksusi looma?
Siinkohal on rõõm tõdeda, et Balti riigid pole ebakohast ja kummalist repertuaari esitava Ida-Eruroopa orkestriga ühinenud. Neil on õnneks asjadest kainem ja selgem nägemus.
Elle Puusaag
