Seitsme-grupi (G7) iga-aastane informatiivne kohtumine, kus arutatakse majanduse ning välis- ja sisepoliitika probleeme, polevat Merkeli arvates mingi luksuspidu, kuigi maksumaksjate ühenduse kohaselt läks mondäänne üritus sakslastele maksma kuni 360 miljonit eurot. Kriitikud tõid esile, et 1975.a Pariisi lähedal Rambouillet's kunagise liidukantsleri Helmut Schmidti soovitusel alustatud kokkusaamistel ei seisa esikohal enam poliitilised küsimused, vaid nende lavastamine. Üritused toimuvad show-efektiga ja looduslikult kaunis kohas. Selleks, et garanteerida ilusaid fotosid ja meeldivaid raporteid, tagas korraldaja, saksa valitsus, ka meediate esindajatele parimad töötingimused, k.a. rikkalikud söögikorrad ja õhtused koosviibimised.
Ühine arusaam demokraatlikest väärtushinnangutest
G7-gruppi ühendab ühine arusaam demokraatiast ja õigusriiklusest. Seitsme osavõtjariigi rahvastik moodustab umbes 11 protsenti kogu maailma elanikkonnast. Sotsioloog Jean Ziegleri arvamuse kohaselt annab arenenud riikide 500 suurimat privaatettevõtet 52,8 protsenti maailma rahvamajanduse kogutoodangust. Seega, nii globaliseerumise vastane, ei istu maailma võimukandjad sugugi mitte G7-s, vaid käitiste tipus: „Nende kätes on kontrollimata võim”. (Pikemalt Eesti Elu 19. juuni paberlehes)
Aino Siebert, Garmisch-Partenkirchen
