Näib, et Eesti riigivõim ja peavoolu meedia pole tutvunud Aafrika riikide ajalooga. Lausa hädavajalik on hinnata: miks mitukümmend aastat kestnud olukorda pole Aafrika Liit püüdnud lahendada ning miks nüüd tahetakse saata tohutu hulk Aafrika elanikke Euroopasse; millised probleemid saavad põgenike vastuvõtmisega kaasneda?
Aafrikas on 54 suveräänset riiki ning neid ühendab Aafrika Liit. Liitu kuuluvate riikide elanike arv on kokku umbes 1 000 000 000. Aafrika on loodusvarade poolest väga rikas. Ilmselt ÜRO, EL ja Eesti riigivõim ei taju, et sealsed korruptsioonil põhinevad sõjad ja nendega seonduvad süütute inimeste kannatused ei lõpe, kui EL võtab ühekordselt vastu 120 000 pagulast – lisaks neile mitmesajale tuhandele, kes on ilma EL vahendamiseta Euroopasse jõudnud. Kõik, kes püüavad väita, et praegu määratud pagulaste vastuvõtmise arv on lõplik, on liialt naiivsed või teadlikult rahvusliku iseteadvuse vastased.
Aafrika sõjad ja kodusõjad on kestnud üle paarikümne aasta. Relvadega, millega on varustanud USA, Venemaa ja Briti Ühendkuningriigi tootjad. Sõdadega seonduvalt on miljonid inimesed otsustanud sõja eest põgeneda oma riigi ohuta paikadesse ja naaberriikidesse, paljud on taotlenud varjupaika Euroopa riikides. ÜRO algatusel on Aafrikas rajatud sõjapõgenikele telklaagreid ja antud humanitaarabi. Kuid ÜRO pole kas tahtnud või suutnud peatada sõdu, mis on sundinud inimesi massiliselt põgenema või andnud inimestele võimaluse siirduda riikidesse, kes peavad nendele parema elu võimaldama – isegi riikidesse, mille kliima ja kultuur väga radikaalselt erineb nende kodumaa omast.
Üldiselt on pagulusse siirdujad ise otsustanud, kas või kuhu minna. Kuna Aafrikast saab Euroopasse põgeneda ainult meritsi ja enamuse osas äärmiselt kõrge ülevedamise tasu eest, mida põgenejail ilmselt olla ei saa, siis on hiljutised Aafrikast Euroopasse põgenemised erinevate jõudude ja eesmärkide kohased organiseeritud ettevõtmised. On järeldatud, et nii islamiäärmuslased kui ka Venemaa soovivad Euroopa riikidesse ümber asustada suurel hulgal aafriklasi – oma eesmärkide saavutamiseks. Sõdade olemasolu võimaldab loomulikult end sõjapagulasteks pidada kõigil, kes parema elu saamiseks on nõus oma aitajate heaks Euroopas tegema kõike, mida soovitakse.
Venemaa strateegilised taotlused ja doktriinid lubavad oletada, et kui nad vaeste Euroopasse põgeneda soovijate ülevedamise tasu oma kanda võtavad, tekib suurepärane võimalus suurendada Euroopa riikides nende elanike arvu, kes hakkavad toetama kõiki tegevusi, mida Venemaa vajab oma impeeriumi taastamiseks ja mõjuvõimu suurendamiseks. Alternatiivselt võib Venemaa soovida Euroopas tekitada rahutusi, mille tagajärjel saavad võimule Venemaa eesmärke toetavad valitsused. Pagulaste hulgas on kindlasti neid, kelle elu kodumaale jäämise puhul ohtu satub. Teised Aafrika riigid saaksid ÜRO ja EL abil neile vajalikud elu- ja töökohad rajada.
ÜRO on koostanud määrused, mis kohustavad vastuvõtvat riiki tagama pagulastele kahe aasta vältel eluolu, mis on kordi parem nende kodumaal olnust. Pagulaste uue eluga kohanemise tingimused võivad raudse eesriide taga asunud riikides olla paremad kui riigi vaesematel põliselanikel. See ÜRO määrus meelitab pagulase staatust taotlema ka neid, kelle elu kodumaal ohustatud ei ole. ÜRO on lubanud kõigi varjupaiga taotlejate usaldusväärsust põhjalikult kontrollida isegi siis, kui teel Euroopasse on kõik isikuttõendavad dokumendid kaotsi läinud. Kokkuvõtvalt on ülimalt tõenäone, et ÜRO peab igati õigustatuks seda massilist Euroopa ümberrahvustamist, mida praegu tehakse. Siinjuures tuleb taas meenutada, et ÜRO loodi Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu ühisel algatusel. Venemaa soove on senini väga paljud lääne-eurooplased ikka õigustatuks pidanud. Selle veendumuse tekkimiseks oli N. Liidul lääneriikides väga hästi korraldatud agentide võrk. Saksamaa põgenikelaagrites aitasid ÜRO ametnikud NKVD ohvitsere õhutada pagulasi tagasi kodumaale minema. Naiivne on arvata, et organisatsioonides, mis loodi N. Liidu osalemisel, ei ole praegu juhtivaid ametnikke, kes olulistes küsimustes toimivad Moskva juhiste kohaselt.
Euroopa Liidu põhilepingus on aga väga selgelt sätestatud, et „Liidu eesmärk on edendada rahu, oma väärtusi ja oma rahvaste hüvangut.” See eesmärk ja ka ÜRO harta kinnitavad, et igal suveräänsel riigil on ainuõigus otsustada, kas või kellele võib varjupaika anda. Mitmed Euroopa riigid on juba selgelt kinnitanud, et nad seda ainuõigust ei soovi Euroopa Liidule delegeerida. Küll aga peaks Euroopa Liit ja ka liikmesriigid jõuliselt pöörduma ÜRO ja maailma avalikkuse poole nõudega moodustada Aafrikas turvalised alad, kus sõdade ja hävitamise eest põgenejad saavad normaalselt töötada ja elada. Arvestades Aafrika suurust, elanike ja riikide arvu ning maapõuevarasid, on lausa kummaline, et Euroopa Liit peab liikmesriikide kohustuseks vastu võtta massiliselt sisserändajaid, kes mitte kuidagi ei saa edendada vastuvõtja oma rahva hüvangut.
Riigikogu pressiteenistuse teatel hakkab riigikogu 13. oktoobril arutama tähtsa riikliku küsimusena Aafrika põgenikele varjupaiga andmist. Senini on nii Euroopa Liit kui Eesti riigivõim arutanud vaid, kui palju pagulasi peab Liit ja Eesti vastu võtma. Ent kui massiline „põgenemine” Aafrikast on organiseeritud Euroopa rahvusriikide elanikkonna muutmiseks, siis tänased EL poolt määratud vastuvõtmise arvud hakkavad peagi palju suuremaks muutuma. Eestlaste vihakõnelejateks laimamine riigivõimu ja peavoolu meedia poolt ei saa olematuks muuta muret, mida paljud täiesti õigustatuks peavad.
Naiivne on uskuda, et Euroopa Liit hakkab Eestit kaitsma Vene impeeriumi hõivamise eest, sest see liit on küll kommunismi ideoloogia hukka mõistnud, aga selle rakendajat on tänaseni suuremeelseks Euroopa vabastajaks pidanud. Ainult lihtsameelsed võivad arvata, et uued sisserändajad lausa igatsevad tänumeelselt eesti ühiskonda sulanduda või et see sulandumine saaks toimuda. Tõenäosus on palju suurem, et nad tunnevad end hästi koos nende „uute eestlastega”, kes Eesti elanikest praegu ühe kolmandiku moodustavad. Kui teiste rahvuste osakaal Eesti elanikkonnas uute sisserändajate tõttu suureneb rohkem, kui täna võimulolijad tõikadele ja loodud pretsedentidele tuginedes oletada suudavad või tahavad, siis ilmselt pole isegi enam võimalik luuletada, et Euroopa Liit ja Venemaa saavad olla eesti rahvuse püsimajäämise tagajad. Seda tagamist on korduvalt Toompeal kuulutatud ja Kadriorus kinnitatud. Ilma rahvalt küsimata, mida nemad õigeks peavad.
Riigikogul on siiski veel võimalus toimida suveräänse riigina ning lakata uskumast, et Euroopa Liit asuks tõeliselt toetama Eestit, kui Eesti esitaks Venemaale nõude heastada kõik N. Liidu poolt eestlastele ja Eesti Vabariigile tehtud kahjud aastast 1940 kuni tänaseni. Põhjendamatu on arvata, et Euroopa Liit peab vastu võtma Aafrikast põgenejaid lihtsalt sellepärast, et ÜRO ei püüdnudki tõkestada Venemaa ja Ameerika Ühendriikide relvamüüke Aafrika korrumpeerunud riikidele ega ole asunud rajama Aafrikas suuri turvaalasid, kus kõik põgeneda soovijad saaksid tööd teha ja elada. Ülimalt ohtlik on arvata, et riiklikult väga tähtsate otsuste – nagu Eesti maa-ala kinkimine Venemaale ning Eesti rahvastiku suurendamine sisserändajatega EL sunnil – tegemiseks ei ole vaja isegi mitte teada, kas hääleõiguslikud kodanikud need toimingud heaks kiidavad või mitte.
Harri Kivilo
