Subscribe Menu

Laine laulja Merle Lilje – 40 aastat laval


Merle Lilje (58) näikse olevat sama reibas kui 40 aastat tagasi. Nimelt 40 aastat järjepanu on ansamblist Laine tuntud Merle laval olnud. Peab laulmise kõrval väikest armsat käsitööpoodi ja salvestab aina uusi plaate. Novembris saab ansambel Laine ise juba 55-aastaseks.

40 aastat laval – mida see teie jaoks tähendab. Ja kas tõesti järjest kõik need aastad?

Alustasin lavakarjääri augustis 1975 ansamblis Laine, kuhu sain läbi tiheda konkursisõela, mille kaudu otsiti ansamblisse uusi lauljaid. Praegu tundub see väga kauge minevikuna, kuid mälestusi siiski on ja päris helgeid. Olin ju noor, otse keskkoolist tulnud ega kujutanud lavaelu üldse ette. Olen väga õnnelik, et selle elukutse valisin ja olen lauljatööle tänaseni truuks jäänud. Kuigi tegelen paralleelselt ka muude ettevõtmistega, on laulmine mu lemmiktegevus.

Päris 40 aastat järjest ei ole ma laulnud, paus oli 1992, kui lahkusin Viru varieteest, kuni 1998, kui Laine taas kokku tuli ja alustas kontsertide andmist. See kestab praeguseni üpris aktiivselt.

Sirje Põllu, Krista Grinbergs-Raigla ja Merle Lilje

Kui kaua te õigupoolest Laines laulsite, mis aastail ja mis koosseisus? Igatsete neid aegu taga? Kui, siis mida kõige rohkem?

Ansamblis Laine oli 1975. a kuus lauljat. Lahkusid kaks ja juurde võeti kaks – koos minuga tuli sopran Silvi Juhanson. Teised neli olid Lagle, Lea, Viivi ja Katrin. 1977 suvel jäime viiekesi ja alates 1978. a oli meil neljane koosseis: Krista Grinbergs-Raigla, Lagle Alpius-Mäll, Lea Vetter ja mina. Sama koosseis sai 1980. a vokaal-instrumentaalansamblina Eesti NSV teenelise kollektiivi aunimetuse.

Muidugi olid need ajad väga reiside- ja töörohked, kuid meenutan seda alati kui üht parimat eluperioodi. Igal aastal oli uus kava, millega tehti mitu Eesti ringreisi ja kindlasti olid igal aastal arvukad reisid NSV Liidu erinevatesse vabariikidesse ja ka välismaale. Reisidel olimegi umbes 9 kuud aastast. Arvan, et sattusin Lainesse just õigel ajal. Elukool missugune – pikad reisid õpetasid hakkama saama nii iseenda kui ka kollektiiviga. Koos sõime, nagu öeldakse, mitu puuda soola ära.

Väga hea oli see, et Eesti esindusansamblina oli meil tore meeskond, kes meie eest hoolitses. Kostüümidega tegelesid moekunstnikud ja kostüüme hoidsid korras riietajad.

Tantsuõpetaja Kalju Saareke lihvis meie lavalist liikumist, seadis tantse, jälgis meie rühti ning kontrollis ka kehakaalu, et kõik oleksid vormis. Selleks olid meil Tallinna-perioodil igapäevased treeningud. Laulud õpetas selgeks Raivo Dikson ja vahel saime ka hääleseadetunde.

Helitehnika ja lavavalgustusega tegelesid eraldi inimesed ja muidugi oli meil ka bänd, kelle saatel laulsime. Parimad aastad olid 1978–1980, kui Laine oli n.ö. showansambel. Vello Orumetsa asemele tuli meessolistiks Tõnis Mägi ning kogu repertuaar muutus popiks ja rockilikumaks. Muidugi olid kavas ikka ka rahvalaulud, kuid palju oli uusi poplaule.

Reisidest meenutan meeleldi Ida-Saksamaad ja Berliini, kus käisime mitu korda. Tundsime end seal väga hästi – nagu kodus. Looduseilu poolest on meeles Kesk-Aasia liiduvabariigid ja Kaug-Ida piirkond. Need on küll paigad, kus käimise üle olen õnnelik. Praegu oleks sinna reisida ilmselt päris keeruline.

Tore on meenutada ka seda, et igal pool olime oodatud ja suured kontserdisaalid olid rahvast tulvil. Vahel oli isegi mitu kontserti päevas. See on erakordne tunne, kui sinu töö läheb inimestele korda. (Pikemalt 27. nov. Eesti Elu paberlehes)

 

Ille Grün-Ots

Read more