Subscribe Menu

Kerlygraafiline kahekõne

Kerlygraafia on teadusharu (või siiski kunstiharu?), mille pidin hädaga ise leiutama. Kerly Ilves, kellega kangesti soovin vestelda, on eesti neiu, kes koolitas end geograafiks, kuid hakkas tegelema hoopis fotograafiaga. Tuli aastaks Kanadasse ning on olnud kohalikus eesti ühiskonnas nii vilgas ja liikuv, et ma ei saanud ta pluusivarrukat enne pihku kui tagasilennu eel, mis toimus 1. aprillil. Minu jaoks mitte just kõige parem aprillinali.

Räägi mulle kõigepealt, kas vastab tõele, et oled oma päritolult põline Taaralinna tüdruk?

Vastab küll. Olen sündinud ja üles kasvanud Annelinnas, see on Hiinalinnast edasi kaugemal.
Kerly Ilves. Foto: Eerik Purje

Seal elab palju venelasi, mis minu jaoks ei ole küll probleem. Olen nendega koos üles kasvanud ja ilusasti hakkama saanud.

Seda on hea kuulda. Aga räägi nüüd, kuidas need graafiad sul käes nii segamini läksid, et lasid end geol kosida, kuid hakkasid fotoga tiivaripsu lööma.

Umbes nii ta läks jah. Geograafia on mu tädi kaudu nagu perekonnaliini jätk. Seal on juba mitu geograafi ees. Olin 10. klassis, kui otsustasin, et lähen sama teed. Ei mõelnud üldse, mida sellega hiljem pihta hakata. See on ju selline ala, et pole liha ega kala. Aga Eestis ju aina tambiti, et tähtis on see paber. Lõpetasin siis ära jah ja muidugi oli päris hea tunne. Tartu Ülikool kui institutsioon oma ajalooga on juba ise midagi.

Fotohuvi pärisin aga isalt. Tal oli katusele ehitatud oma pimik. Ega ta mulle sellest ei rääkinud, ise sai vaatama mindud. Seal olid igasugu suurendid ja topsid ja veel üks kollane võõrkeelsete siltidega karp. Tegin selle lahti ja sain pettumuse osaliseks. Ilus karp, aga sees ainult väike must pakikene. Kiskusin selle ka lahti – oli ainult patakas valgeid paberilehti. Pahandada ma isalt ei saanud, kuid hiljem sain ise aru, mida olin korda saatnud. Isal oli sügaval vene ajal õnnestunud hankida Saksamaalt kallist fotopaberit, mille korralikult läbi valgustasin. Isa oli amatöörfotograaf, tal oli palju pilte sõjaväe-ajast, mil ta viibis Sotšis, kus on võrratult ilus ümbrus.

Jah, tegelikult ei ole ma aastate jooksul oma geograafia-teadmistega õieti midagi teha saanud. Ühel mu parimatest töökohtadest oli küll tingimuseks seatud kõrgharidus loodusteaduses. Olin nimelt teaduskeskuse ekspositsioonijuht. Minu igapäevases töös polnud see siiski otseselt geograafiaga seotud. Ma ei saanud uurida inimesi, loodust ega kaarte. Aga ma pole geograafiat maha matnud. Siin Kanadas on loodus mind nii lummanud, et kisub uuesti geograafia poole.

Hea, et jutujärjega Kanada juurde jõudsid. Kuidas see juhtus, et siiapoole käima sattusid?

See on mu lapsepõlve pikaajalise unistuse tulemus. Kakskümmend aastat oli see vaid salajane lootus. Otsustava parmu pistis mulle põue Barcelonas üks kolumbialasest sõber. Tema ise asutas end Kolumbiasse tagasi minema, minul polnud parajasti õiget sihti silme ees. Olin just veetnud 3-4 kuud Islandil, teinud seal rahvatantsutööd, Ameerikas olin juba käinud, nüüd sõber ässitas mind Kanada suunas.

Läksin internetti ja leidsingi sobiva projekti – programm noortele vanuses kuni 36. Lugesin tingimused läbi ning arvasin, et midagi ületamatut siin pole. Andsin avalduse sisse ja varsti saingi vastuse, et alates teatavast kuupäevast võin Kanadasse reisida.

Maandusin Torontos, vaatasin siin paar päeva ringi, siis tuli mu vabatahtliku töö pereema mulle vastu ja sõidutas Windsorisse. See on pere, kes on loomeinimesed ja looduslähedase eluviisi viljelejad. Proua valmistab praktilisi esemeid vähese kuluga materjalist, millega teised ei oska midagi peale hakata. Mees on arhitekt ning absoluutselt kuldsete kätega. Olin neile paar kuud abiliseks toidu ja korteri eest, siis otsisin internetist uue kontakti, see oli Quebecis, Ottawast pisut põhja pool. Mees oli taas arhitekt ja päikesepaneelide spetsialist. Neil oli oma ettevõte, aitasin üht suvemaja ehitada. Juulikuu oli hästi kuum, sääsed ja päike tegid vaheldumisi liiga. Elasin kuu aega metsas treileris, igal hommikul äratas mind mingi uus loodusime. Groundhog'idel – oskad sa öelda, mis selle looma eestikeelne nimi on?

Pidavat olema ümiseja (naeratame mõlemad kohtlaselt).

Ümisejatel oli mu treileri kõrval pesa. Seal ma üksi magasin, pererahvas oli linnas. Neile kuulus suur järveäärne maa-ala. Milline loodus, loomad ja võõrapäraste lindude laul! Kilpkonnad, jänesed, jaanimardikad – ma polnud midagi sellist varem näinud. Töötasin taas vaid söögi ja eluaseme eest, mingit palka ei saanud. See pere tuli siiski mulle vastu ja ostis mulle uue arvuti, kui mul vanaga probleeme tekkis. Nad taipasid, kui vajalik see mulle oli, andsid piirihinna ja lasksid mul endal valida. Ütlesid, et see on tühine asi mu kuuajase töö eest. Palgalisele töötajale olnuks see kolme päeva tasu. Ärgu keegi arvaku, et ma seal orjatööl olin, sain haruldase kogemuse. Asi nagu põhumaja ehitamise – see on midagi ainulaadset.

Aga räägi nüüd raasuke Torontost ja kontaktidest siinse eestlaskonnaga.

Noh, olin kõigepealt Seedriorul laste suvelaagris kasvatajaks, siis hakkasin Toronto poole sihtima. Milline ja kui suur siinne eestlaste kogukond tegelikult on, sellest polnud mul siia tulles absoluutselt aimu. Mu tädi käis 1989. aastal Kanadas ja sellest ajast peale on see punane vahtraleht mind võlunud. Teadsin vaid, et see on riik kusagil väga kaugel, kuid et seal ka eestlasi on, sellest sain aimu tädi toodud plaadilt, kus laulis keegi Ell Tabur. Plaadi ümbrisel oli ta must-valge pilt ja lepatriinud.

Paar kuud enne siia tulekut lugesin läbi neli erinevat raamatut Kanada kohta. Lausa piibliks sai mulle Ene Timmuski „Minu Kanada”. Ene kirjutab selles nii ilusasti, see oli mulle põnev ja meeldiv üllatus. Kui koju tagasi lähen, loen selle raamatu uuesti läbi ja võrdlen oma kogemusi tema omadega, paneme selle ringi kokku.

Väliseestlasi olen kohanud mitmel pool ja väga erinevatel üritustel. Siinne kogukond on jõudnud üsna kõrgesse ikka. Kohalike noortega on aga kontakt peaaegu olematu. Olen mõne üksikuga tutvunud ja lävinud, kuid et ma siinsesse omaealiste seltskonda oleksin saanud kuidagi sisse sulada, seda öelda ei saa. Tartu College'is kohtan peaasjalikult omataolisi, kes on hiljem Eestist tulnud. Üldse tuli mulle suure üllatusena, et ma siin nii paljude eestlastega kokku puutun. Siin on nagu teine väike Eesti, kus saad peaaegu inglise keelt oskamata ära elada.

Aga kui minna natuke sellest raamist välja, siis kanadalane on minu silmis väga positiivses nimekirjas. Uskumatult soe, avameelne, tähelepanelik ning abivalmis. Torontos ma tunnengi ennast ehk seepärast nii hästi, et ma siin rattaga ringi vuran ja saan näha rohkem kui see, kes allmaaraudteega liikleb.

Räägiksid ehk natuke oma käsilolevast fotoprojektist.

Avastasin mõni nädal tagasi, et mul pole neid üks, vaid kolm. Kahega oled juba tutvunud. Suurim oli fotonäitus „Noored eestlased Kanadas”, selles töögrupis lõin kõvasti kaasa. Teisel fotonäitusel, mis toimus Eesti Majas, panin ka mõned pildid üles. Isiklikule projektile, millega praegu tegelen, pole veel jõudnud nimegi anda. Need, keda ma väikesel moel intervjueerin ja pildistan, on inimesed, keda olen oma viie siin veedetud kuu jooksul jõudnud tundma õppida, kellest ja kelle saavutustest olen kuulnud, kelle panust väliseesti kogukonda pean enda jaoks oluliseks. Mõtlesin neist kokku panna portreenäituse, mille peamine mõte oleks näidata kodueestlastele, millised inimesed siin elavad ja mida korda saadavad. See on väga personaalne selles mõttes, et olen ise need inimesed üles otsinud, reastanud ja pildistanud. Seda on veel veidi vara suurelt reklaamida, aga seeme on mulda pandud.

Kas võib ehk loota, et tuuled su kord siiapoole tagasi toovad?

Ära imesta, kui see teoks saab. Kindlalt lubada ei julge, kuid selline tunne on keres.

Küsis Eerik Purje

Read more