Vaatan vahel küsimusega meie meedias esinevaid poliitikuid või siis nendega kaasa löövaid ajakirjanikke, kes elavad massimeedias välja nii palju viha ja vihkamist, et mul tekib lausa hirm, sest neil inimestel on olemas ju perekonnad (on neil siis abikaasad või elukaaslased, pole vahet), kus kasvavad lapsed ja vahel peredes veel väikesed lapsed. Kui selline juuksejuureni kuri inimene tööpäeva järel läheb koju, siis kus on garantii, et temasse pole veel jäänud seda välja elamata kurjust, mida ta ju peab kuskil välja elama. Aga kodus saavad ju selleks märklauaks just abikaasa, lapsed ja koduloomad.
Teemat saab vaadata ka teisest küljest, kas ei vaja need inimesed teatud pereteraapiat, sest normaalses peres kogevad inimesed laste kasvatamisel ja oma kodu ehitamisel nii palju positiivset (see tasakaalustab inimest), mis annab väga hea aura inimesele, kes vabam suurest negativismist ja kurjusest.
Lastekaitse on süsteem, mida kaasaegne ühiskond peab ühiskonna toel ülal ja kus tegutsevad palgalised elukutselised spetsialistid, kelle igapäevane töö just nende pingete maandamine ja probleemidele lahenduste leidmine. Peame endale iga päev aru andma, et me ei ela ideaalses ühiskonnas. Kuid me peame leidma võimalusi, mitte mööda vaatama teatud sotsiaalsetest probleemidest enda ümber.
Mulle on jätnud sügava mulje Saksamaal Bayeris Würzburgi linnas asuvad sotsiaalasutused, millele panid aluse mitusada aastat tagasi katoliiklikud valitsejad ja linna kodanikud. Würzburgi linn on alates nendest kaugetest aegadest suuresti lahendanud vastsündinute tapmise probleemi. Varem oli see olnud linnas suureks probleemiks, kus noored emad, kartes raskusi lapse üleskasvatamisel, hülgasid või isegi tapsid oma ihu vilja. Würzburgi valitsejate käsk, et imikuid tohib anonüümselt ära anda hospiitsi tõi muutuse, mis on päästnud tuhandete laste elu ja andnud võimaluse neil üles kasvada.
Enne valimisi kuuleme sageli poliitikute suudest, et iga inimese arvamus loeb ja me armastame kõiki enda kõrval, kui erinevad nad ka poleks. Igapäeva reaalsus on veidi teine ja mitte nii roosiline, nagu pidupäevakõnedest arvata võiks. Eesti ühiskond on tegelikult üksmeelselt vastu võtnud emadepäeva tähistamise. Selle laiendamise või kitsendamise jutt tegelikult ei päde, kui lähtuks eeldusest – et loomulikult saab emaks see, kes on lapse sünnitanud, kuid samas otsustab ikkagi laps ise, keda ta emaks nimetab ning seda nii lapsepõlves kui aastate järel täiskasvanuna.
Isadepäev on perede tasandil samuti omaks võetud ning lapsed ise saavad selle päeva tähistamisega hästi hakkama. Ja isadele piisab taolisest tähelepanust küll ja küll, kuigi olla meeles peetud tahaks iga isa, kui ta on osalenud mõne väikese inimese suureks kasvatamisel. Olen oma tudengitele õiguse ajaloo loengutes ikka meenutanud, et ajalooliselt oli isaks saamine hallidel päevadel seotud vandega hõimu ees, et üks mees võtab sündinud lapse ja temaga ka lapse ema – oma kaitse alla. See oli aeg, kui vereproovide ja geneetika abi võimalus oli võõras, aga seda ei loetud ka vajalikuks, sest ka meie ajal pole geneetiline pärilikkus tegelikult lapse üleskasvamiseks kõige olulisem info. Mida teeb üks väike inimene selle teadmisega, kes on „tegelikult geneetiliselt tema eostaja“, tema vajab enda lähedal kedagi, kes ema kõrval on see, kes võtab ta sülle, mängib temaga, kindlustab turvatunde ja muretseb eluks vajaliku. Turvatunne on nii ajaloos kui tänasel päeval see keskne küsimus, mis kujundab inimest. Ka sõja keerises võib laps olla õnnelik, kui lapse ümbritsevad vanemad suudavad tema veel suhtelises maailmas tagada suhtelise rahu ja kindlustunde. Teise maailmasõja ajal põgenikena maailma läinud eestlaste mälestused kinnitavad seda väidet. Panin pealkirja märgusõnaks oma loole Väikese printsi, sest olen alati soovitanud nii lastel kui täiskasvanutel üle lugeda kuulsa prantsuse kirjaniku ja lenduri raamatut, kus minu arust kirja pandud suured tõed. Antoine Saint-Exupery (1900-1944) alustab raamatut väitega, et maailma täiskasvanud jagunevad kaheks – ühed mäletavad, et nad olid kunagi lapsed ja teised on suhetes lastega selle unustanud. Selles raamatus antakse lastele isegi päris radikaalne soovitus teha vähem tegemist nende täiskasvanutega, kes ei mäleta, et nad ise ka kord lapsed on olnud. Ühiskonna jaoks on sel soovitusel siiski praktiline tähendus, sest näiteks lasteaedadesse, koolidesse ja ülikoolidesse õpetajate valimisel tasuks sellest kriteeriumist kinni pidada küll, me saaksime sel juhul hoopis paremini toimiva koolisüsteemi. Mul on tunne, et kui meie esiisad said ajaloos võimaluse ise vallakoolide koolmeistreid valida, siis nemad kutsusid oma laste õpetajaks just inimesi, kes kindlasti mäletasid, et nad ise ka on lapsed olnud. Väikese printsi loost leiame veel ühe suure tõe – me vastutame alati selle eest, kelle oleme omaks teinud. Tänane ühiskond, mis kahepalgeliselt enam rõhub mingite ideaalsete õiguste laiendamisele, on selle vastutuse teema, ilmselt omakasupüüdlikel eesmärkidel, kuidagi tagaplaanile surunud. Mind paneb ikka mõtlema, et kui meil aastas emadepäev või isadepäev, siis me ei rõhuta, et – meil emade kaitse ja isade kaitse vajab väga rõhutamist ühiskonna jaoks. See on kuidagi nagu juba sõnadega ema ja isa hõlmatud (ja hõlmab kindlasti ka kõiki neid, kes on võtnud kasvatada lapsi). Laste kaitse ja lastele turvalise lapsepõlve tagamine on ühiskonnale ja laste ümbritsejate jaoks tegevus, mis ei oma puhkepäevi aasta ringi. Tahaks loota, et me Eestis jõuame mingil hetkel olukorda, kus lastekaitse päeva asemel hakkame tähistama toredat päeva, mida nimetame lihtsalt laste päevaks. Suve alul, kui meil juba tõeliselt soojad päevad, loodus on õites ja koolides tulemas suvepaus, on see aeg laste ja vanemate jaoks ju omamoodi kaunis aeg.
Peeter Järvelaid
