Vanalell viimasel sõjasuvel muigas, et parajad paljasjalgsed. Teadsin, et nüüd tuleb tore jutt. Tuligi. Vaat, toona oli olemas eestlasest usuvend, kes vabatahtlikult lätlaseks hakkas. Mina küll seda ei tahtnud uskuda. Lätlased on toredad, aga nigu naaberrahvaga ikka, kemplemist ja uhkustamist oli. Tänapäevalgi. Ehk mäletate, kirjutasin kunagi tugevate jalgadega lätlannast, kellega kurameerisin. Põhjust palju. Semud arvasid, et peaks oopis kodumaise kallimat kaema. Leidsingi hiljem, ep kahetsegi. Kuid Zinta sinised silmad, uppusin nende sügavustesse pää ää…
Vanalell oli kerkoskäija, võttis mõnd käsku tõsiselt, teisi õpetusi mette. Kuid luterlasena ta oli sündinud, luterlasena kavatses surra. Nii ei saanud ta aru mehest, keda rahvasuu tundis kui Paljasjalgset Tõnissoni. Ta olla pudist. Ma ei saanud aru. Vanalell täpsustas – pehme peega, pehme pääga. Alles hiljem sain aru, et budist. Oli kusagil Venemaal kohanud budausulistega ja veened omaks võtnud. Ka uue nime, Vend Vahindra. Tahtse tagasi Eestisse tulla, aga riik kartis, et õõnestab mede usku. Keelati sünnimaale naasmist. Tahte Tartu tornist alla karata. See miks. Pidi Riiast luba saama, et sinna kolida, elada nigu taht. Lätlaseks akkaski, seal oli ta Karlis Tennison. Tegi enese ka kümme aastat vanemaks, et Karl Tõnissoniga põleks eksitust. Määrane lugu!
Vanalell ütles, et pudistid olla paljasjalgsed, et maaga lähemat ühendust tunda. Ka selleks, et mitte kogemata putukaid, vihmausse tallata. No rõõmustasin, – tänaseni ei soovi ma ühtegi Jumala olendit surmata, temake naerab, kui toas ämbliku pihku võtan ja õue viin. Vend Vahindra lõpetas elupäevad budismi hällis Aasias, kus ennast nimetas, kui b ja p tähti muuta, „Paltimaade pudistide peapiiskopiks“.
Ei see elu põle kik pudistlik kannatusteorg. Vaat, mis kõik latsepõlvesuvedest ühel ulakal meelen. Tuli harv naeratus vanu igi.
Vabarna Volli
