Aga meil mudu hea maitse. Temal hea Kata, mul peaaegu nii hea Kertu. Kes on üle aastakümmnete (kas tõeste nii kaua peab kartsas olema?) nii olnd. Et näituseks, mida lauda asetada, siis kahvli abil pugu poole saata. Meile mõlempile istub vega soola ja suitsukala. Eriti eeringas. Juhtuski nii, et tirisin toda kõnõtraati Karlale valel ajal. Ta mugis just eeringa võileiba, üks amps oli veel minna. Aga kuna kaasvõitleja on kentelmann, siis lubas mul oma loo lõpuni rääkida, egas eeringal põle jalgu, et eest ära jookseks. Mis edasi lükatud, on vahel isegi paremini ammaste taha minema.
Mina olen otsekohene (egas me vanad mutid põle, kes niisama lobisevad, ikka asja pärast elistame), küsisin, et kas temal ka peas, no enamp-vähemp, nigu minul, too kuulus jube pikk laul, mis eeringa saatust määras. Kohe vanasand, vabandust, just mitte täitsa vana, aga kargul sand küll, elavnes.
See oli ennemuiste a’al, ku eeringas elas kuival maal. Ku kaljas kahe mastiga… Seda laulu oskab teatud vanuses inime algusest lõpuni esitada. Ku mälu olempas. Et noorematele teada anda, noh, neile pole õpetatud vist seda, kuda...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
