Mälu püsivus oleneb, kuidas mälu riistvara – konkreetsed esemed, institutsionaliseeritud tavad – ja mälu tarkvara – narratiiv, diskursus – omavahel suhtlevad. Mida tugevam suhe, seda kauem mälu võib kesta – aga muidugi, ükski mälu ei ole täitsa püsiv. Põhimõtteliselt, kollektiivne mälu on, kuidas grupid kujutavad ajalugu. Nagu isiklik mälu annab inimesele identiteedi, annab kollektiivne mälu grupile identiteedi. Kui saame aru, kuidas ja millal kollektiivne mälu hakkab muutuma ja mis tasemel, siis saame aru, kuidas meie riistvara ja identiteedid arenevad.
Näiteks, Eesti ajaloo uurimisega saame paremini aru raamistikust. Nõukogude Liidu poliitiline mälu kasutas narratiivi, et olid Eesti vabastajad, ja et Eesti vabatahtlikult liitus Nõukogude Liiduga. Kui mõtleme selle poliitilise mälu riistvarast, siis ilmselged näited võiks olla Lenini kuju ja teised monumendid, või riigipüha nagu „võidupüha“, mis märgistas nõukogude võitu natsi-Saksamaa üle. Muidugi peaksime tähistama natsi-Saksamaa lüüasaamist. Aga mis on võidupüha mõnedele, on ehk täielikult teine asi teises perspektiivis. Muidugi poliitiline mälu Eestis on sellest ajast muutunud.
Aleida Assmann kirjutas, et sotsiaalne mälu on minevik, mida ühiskond on kogenud, ja edastatud. Aga on olukorrad, kui sotsiaalne mälu on represseeritud avalikus ühiskonnas. Sellises olukorras on võimalik edastada sotsiaalne mälu privaatses keskkonnas. Eestlaste sotsiaalne mälu kinnitas, et Nõukogude Liit ei olnud Eesti vabastaja. Glasnosti ja perestroika ajal oli võimalik see sotsiaalne mälu teha jälle avalikuks.
On vahest võimalik, et sotsiaalne mälu saab olla lisatud poliitilise mälu raamistikku. Kuna eestlaste sotsiaalne mälu oli otseselt nõukogude poliitilisele mälule vastu, ei olnud võimalik, et mõlemad koos eksisteerivad samas mälu formaadis. Nõukogude poliitiline mälu pidi olema eemaldatud, enne kui eestlaste sotsiaalne mälu sai liikuda poliitilise mälu formaati.
Mälu riistvara saab olla tähtis režiimi poliitilise mälu edastamiseks, ja kui suhe riistvara ja tarkvara vahel on küllaltki tugev, siis riistvara tähendus ei kao kergesti ära. Aga kui riistvara, või sümbol, on esitatud teises kontekstis, siis ka sõnum muutub. Näide võiks olla nõukogude aegsete monumentide välinäitus Maarjamäe lossis. Kui kujud on pandud muuseumitesse, on need kasutatud selleks, et näidata osa minevikust, mis ei ole mõeldud tähistamiseks, ja praeguse poliitilise mälu tarkvara seletab, millistest vaatevinklitest sellest aru saada.
Eestis on juba aastaid olnud arutlusel, mida nõukogude monumentide või sümbolitega teha. Kui uurime seda poliitilise mälu raamistikust, siis näeme, et selle riistvara suhe tänase tarkvaraga saadab segased signaalid. Iga olukord on muidugi erinev ehk delikaatne. Mälu ja identiteet pidevalt arenevad, aga isegi tänase poliitilise mäluga, vana riistvara suhe vana tarkvaraga oli nii tugev, et ikka edastab endise poliitilise mälu. Ja see vana riistvara jätkab seda sõnumit ilma ümberkujundamise ja ümberpaigutamiseta.
