Olid templid, kirjastamise detaile ning käsitsi kirjutatud nimesid ja sõnumeid. Oli võimalik näha, kes meie raamatuid lugesid, enne kui need VEMUsse sattusid ning kujutada ette, kuidas raamatud siia jõudsid. Aga VEMU raamatukogu raamatuid on üle 20,000 – kuidas valida, milliseid raamatuid uurida?
Sel aastal on VEMUs toimunud juba kaks filmipärastlõunat ja oleme vaadanud filme, mis põhinevad tuntud kirjandusteostel. Jaanuaris vaatasime filmi „Indrek“ A.H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ 2. osa põhjal ja veebruaris linastasime filmi „Ukuaru“ Veera Saare samanimelise romaani põhjal. Kutsume kõiki jälle kohale 27. aprillil August Kitzbergi näidendi „Libahunt“ järgi valminud filmi „Tiina“ vaatama. Tammsaare, Saar ja Kitzberg on muidugi kõik tuntud eesti kirjanikud. Hakkasin vaatama selle valiku raamatuid läbi meie raamatukogus, et näha, kas lisamärkmed nendes raamatutes räägivad meile juttu.
Alustasin Veera Saare raamatuga, mis esimeseks ilmus nendest kolmest kõige hilisemalt, aastal 1969. Sellepärast oli minu meelest vähem võimalust leida mitut väljaannet meie raamatukogus, ja tagajärjena vähem võimalust leida käsitsi kirjutatud märkmeid raamatukaantes. See oletus oli õige. VEMU raamatukogus on kaks väljaannet „Ukuaru“ raamatust ja kummalgi polnud märkust. Leidsin aga 1976. aastal ilmunud raamatust eelmise artikli teema – väliseesti õigusteadlase Karl Auna eksliibrise.
… see näitab meile „Tõde ja õiguse“ sarja tähtsust, et väliseestlaste kirjastused soovisid paguluses kohe neid raamatuid välja anda. VEMU raamatukogu riiulil on praegu 51 erinevat väljaannet sellest sarjast.
Järgmiseks vaatasin A.H. Tammsaare raamatuid. „Tõde ja õigus“ on viieosaline romaanisari, mis ilmus 1926.-1933. aastatel. Et VEMU linastas 2. osa põhjal filmi, siis esimesena vaatasin 2. osa väljaanded läbi. VEMU raamatukogus on 10 väljaannet teisest osast. Huvitavalt, pooled nendest avaldati Geislingenis ja nimetavad, et raamatud olid trükitud UNRRA (United Nations Relief and Rehabilitation Administration) loal. Kaks teist koopiat teisest osast olid trükitud Vadstenas, Rootsis väliseesti kirjastuse Orto poolt. Kõikide selle romaanisarja osadel VEMUs oli mitmeid väljaandeid, mis trükitud Geislingenis ja Vadstenas – see näitab meile „Tõde ja õiguse“ sarja tähtsust, et väliseestlaste kirjastused soovisid paguluses kohe neid raamatuid välja anda. VEMU raamatukogu riiulil on praegu 51 erinevat väljaannet sellest sarjast. Leidsin 11 raamatusse kirjutatud märkmeid. Jõulutervitus Kustaselt 1947.a, Medicine Oru Eesti Seltsi tempel, käsitsi kirjutatud nimed nagu „M. Erdman“, „EK“ ja „Lydia Meel 1938“. Ühel väljaandel oli ka sõnum eesti diplomaadile August Tormale – „Härra minister A. Torma’le, Lahkeks tutvumiseks, Geislingenis 29 10 47, Kirjastaja“.
Photo gallery
August Kitzbergi raamatutest VEMU kogus oli 12 väljaannet näidendist „Libahunt“. Esimene raamat meie kogus sellest valikust oli välja antud 1929. a., ja kõige hilisem 1982.a. Lisamärkmeid leidsin neljast ja eriti märkasin nime 1929.a. väljaandes – „Lydia Meel 1935“. Nagu varem mainisin, Lydia Meelelt oli ka Tammsaare raamat VEMU kogus. Kui nägin Lydia nime teist korda, soovisin uurida, kes ta oli. Nimi ei olnud tuttav, ei arvanud, et ta oli Kanada väliseesti kogukonna liige. Ei leidnud Lydiat VEMU arhiivikogudes esialgsel otsingul. Siis, nagu alati juhtub, kui olen arhiivis, enam ei olnud „kiire uurimine“ ja ma ei uurinud enam sama teemat, millega alustasin.
Eesti Rahvusarhiivis leidsin perekonnaregistris, et Lydia Meel sündis 9. juulil 1920.a Tallinnas. Tema isa Konstantin Meel oli ohvitseri toimiku järgi kaptenmajor ja ema Klaudine-Marie Meel oli isikutunnistuse järgi arst. Otsides läbi rahvusarhiivi meediateeki leidsin Konstantini foto 1925. a. sõjamuuseumi fondist – seal oli ka kirjas, et Konstantin Meel suri 1942.a. vangilaagris Venemaal. Olemas oli ka Klaudine passitaotluse foto 1938. aastast, aga seal oli ainult ta sünniaasta kirjas. Samuti oli olemas Lydia passitaotlus koos fotoga, samuti võetud 1938. aastal – jällegi oli ainult ta sünniaasta kirjas. Mis siis nendega juhtus? Jagan varsti teiega, mida veel olen leidnud.
