Kohtusin August Kangroga (1926-2017) veidi enam kui kümmekond aastat tagasi Sydney Eesti Maja arhiivis, kus ta säilikutega askeldas. Teadsin, et ta oli Austraalias paljude eestlaste seltside ja ühingute eestvedaja ja teinud seda tööd nii hästi, et on autasustatud teeneteristide ja kuldmärkidega ning nimetatud seltside auliikmeks. Kõige krooniks annetas Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves talle eestluse hoidmise tunnustuseks Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Ent selle mehe rikas sisu peitis end vaikse oleku taha ja väga raske oli August Kangrot rääkima saada. Seda enam, kui püüdsin teha juttu isamaalt lahkumisest ja raskest sõjateest. Ent kui jutuks läks… Uskumatuid seiku kommenteerides ja neid hinges taas läbi elades ütles Kangro: „Tšehhi maanteekraavis surma oodanuna ja sealt imeliselt pääsenuna sain tarkuse kogu eluks – ka kõige lootusetumas olukorras võib õnn või juhus sind aidata! Ära anna kunagi alla!“
August Kangro sõjatee on nii kirev, et seda saab leheruumi kokkuhoiu huvides kahjuks vaid telegrammstiilis kajastada. Algas see 1944. aastal, kui 17-aastast Tartu poissi Kangro Kutti ähvardas sakslaste mobilisatsioon ja ilmselt tööteenistus Saksamaal. Vanema venna nõuandel läks August hoopis 1943 sügisel vabatahtlikuna Saksa armee eestlaste politseipataljoni. Esialgu valvas koos rahvus- ja eakaaslastega Tartus ladusid, detsembris võitles (17-aastasena!) sidemehena Narva all, ümberformeerimise järel andis Tallinnas kaitsekompaniis Saksa kindralitele au ja lasi matustel aupauke. Käis sadamas Saksa laatsarette laevadele laadimas, kandis haavatuid oma viimsele reisile läinud „Moerolegi“, mis viis venelaste torpeedotabamuse järel märga hauda kuni 2700 inimest.
Rinde lähenedes said poisid käsu hakata Tallinnast jalgsi astuma Pärnu poole, kus ootavat Saksamaale minev laev.
„Pärnu-Jaagupi kanti jõudes kuulsime, et on võimalik koos admiral Pitka meestega jääda Eestit kaitsma ja mina astusin kohe ette,“ meenutas Kangro. „Pidime takistama sakslastel sildu õhkimast ja kui nad vastu hakkavad, siis relvad ära võtma. Kus Pitka oli ja kas üldse oli, ei teadnud keegi. Segadus oli kohutav.“
Tohuvabohus õnnestus poistel saada Virtsus praamile, mille sakslased Muhu saarel Kuivastus õhku lasid. Järgmiseks andsid sakslased Kangrole ja veel ühele eestlasest noorsõdurile käsu 50 vene sõjavangi jalgsi Kuivastust Kuressaarde konvoeerida. Kõigepealt lasi see teine poiss vangide juurest jalga ja peagi tegi August sama. Mis väsinud vangidest sai, pole teada, aga konvoisõdurid võeti enne Saaremaale jõudmist Suure väina tammil kinni kui Saksa armee väejooksikud.
„Istusime kaks päeva teadmatuses, perspektiiv polnud hea. Aga siis sõitis kohale üks kõrges Saksa auastmes eestlane, ütles, et need on minu mehed, kes tulevad minuga kaasa ja edasi Saksamaale.“
Kuressaare sadamas seisis miiniveeskaja „Peter Wessel“. Läänemeri oli juba põhiliselt venelaste kontrolli all, venelased olid jõudnud ka Kuressaare eeslinna, kui „Peter Wessel“ 29. septembril 1944 sadamast lahkus. Merel rünnati laeva õhutorpeedoga, aga Gotlandi all tulid Kangro teada kõrgemaid saksu evakueerinud laevale vastu Saksa allveelaevad, mis eskortisid „Peter Wesseli“ 2. oktoobriks toonase Saksamaa Gotenhafeni sadamasse.
Eesti sõdurpoisid viidi esmalt Neuhammerisse väljaõppele, seejärel saadeti nad Eesti Leegioni Harald Riipalu rügemendis Opelni alla. Seal langes juba esimeses lahingus Kangro kompanii 120 mehest 100. Venelaste ülekaal eriti raskerelvastuses oli sõja lõpus nii suur, et kui nemad andsid mitu tundi miinipildujatega valu, siis sakslastel oli moona vaid paariks pauguks päevas.
Kangro, kes hindas ülemustest enim Alfons Rebast, aga austas väga ka Riipalu, sai selles esimeses lahingus killu reide. Jõudis küll Praha lähedale laatsaretti heade saksa tohtrite juurde, ent peagi olid venelased sealgi.
„Haavatud jäeti maha jutuga, et venelaste head arstid ravivad teid edasi. Teadsime, kuidas – otse voodis kuul pähe! Hakkasin kahele kargule toetudes suvalises suunas minema, ümberringi venelasi oodates pidutsevad ja saksa sõdureid mõnitavad tšehhid. Varsti enam ei jaksanud, heitsin kraavi venelasi ja surmalasku ootama. Aga õnn oli minuga – omade pool kihutav sakslaste auto peatus, mind leiti ja võeti peale. Õnn oli siiski üürike, sest autol lõppes ameeriklastele määratud tsoonis, mis kahjuks tšehhide käes, bensiin, ja nii sattusin ikkagi tšehhide vangilaagrisse,“ meenutas August Kangro.
SS-märki, mis tähendanuks kohest mahalaskmist, Augustil kaenla all ei olnud, aga surm ootas ikkagi. Öömajaks või tuulevarjuks tuli endale maasse auk kaevata, söögiks anti päevas kompvekisuurune tükk leiba, kõrval viljaväljalt varastamise eest poodi vang üles. Mehed hakkasid nälga surema, iga päev keegi rippus võllas. Jäi Kangrogi viljateradega vahele, ent hukkamispaberi vormistaja halastas talle.
Neli kuud laagriaugus elanud August viidi Nürnbergi ameerika sõjavangide laagrisse, kus pandi esmalt linnas varemeid koristama, seejärel oli ta Nürnbergi sõjakurjategijate protsessi ajal vanglas toapühkija. Nägi nii liitlaste kui Reichi kõrgeid ülemusi.
„Nägin lähedalt Dönitzit, Göringit, Ribbentropi. Viimane oli ilusas ülikonnas kõrk mees, kes kellelegi otsa ei vaadanud. Mulle pakuti kohta ka vahikompaniis, kus pidanuks oma endisi ülemusi sõjakurjategija protsessi ajal valvama, aga see mulle ei sobinud,“ rääkis Kangro, kellele ameeriklased andsid Nürnbergis kõigepealt kuus nädalat oma armee rindetoitu, et laagriaugus näljasurma piiril olnud mees üldse püsti seisaks ja töötada suudaks.
Ameeriklaste laagrist aitas August Kangro lahti legendaarne salapärase taustaga allveelaevnik Verner Puurand, eksirännakute järel jõudis ta eestlaste sõjapõgenikelaagrisse. Kus käidi metsatöödel, ajati viina ja äritseti sellega. Lõbusal elul oli ka kibedat maiku, sest DP-laagri eestlastest juhid nimetasid Saksa mundris sõdinuid eesti rahva häbiplekkideks.
Kuulnud võimalusest Austraaliasse välja rännata, mõtles Kangro esiti, et ega seal peale lammaste ja bušmanite ju midagi ole, aga läks siiski igaks juhuks komisjoni ette ja saigi sõiduloa.
„Bonegilla sisserändajate laagris tutvusin Arvi Parboga. Austraalia määras meid mõlemaid kaheks aastaks raudtee ehitusel laevapileti raha tagasi teenima ja seal metsas madude keskel siis istusime ning arutasime, et sellelt metsikult maalt tuleb minema saada. Arvi küsis minult – palju sul raha on? Mul oli taskus viis USA senti. Otsustasime, et Londoni laevapilet maksab 91 naela, tuleb kõvasti tööle hakata.“
Hakatigi rabama, aga kui raha kogutud, siis leiti, et võiks enne Euroopasse naasmist veidi Austraalias ringi vaadata. Aga seejärel kindlasti… Arvi Parbo lõi Inglise kuninganna teenete eest Austraalia mäetööstuses rüütliks ja on seniajani ainus sir-tiitlit kandnud eestlane. August Kangro vaatas ühtjutti enam kui pool sajandit Austraalias ringi. Oli alguses mitukümmend aastat autojuht-mehaanik, seejärel pensionini vanemtehnik elektroonilise planeerimise laboris. Ning muidugi mõista lõi kuni surmani kõigest hingest kaasa Sydney Eesti Maja, Eesti Võitlejate Ühingu, Austraalia Eesti Seltside Liidu, ajalehe Meie Kodu ja Eesti arhiivi tegemistes.
August Kangro isal oli enne sõda Tartus Gildi tänaval väike lukksepapood. Kui venelased 1944. aasta septembris taas Emajõelinna jõudsid, seisis isa oma poe uksel ja sealsamas esimene vene sõdur ta maha lasigi. Vend Heinol, kes Augustile 1943 sügisel andis nõu Saksamaa tööteenistusest hoiduda, õnnestus 1944 sügisel koos naisega Eestist Rootsi põgeneda, ta jõudis Rootsi rasketööstuses üsna kõrgele positsioonile ja ehitas Rootsi esimese automaatse terasekarastaja.
„Ei usu, et ma elus alati õigeid otsuseid tegin, ent õnn oli minuga, ilmselt seisis kaitseingel mul kogu aeg seljataga. Aga tal oli minu hoidmisega ikka tublisti tööd,“ võttis August Kangro oma tee kokku.
August Kangro seiklusrikkast elust kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ neljandas köites „Viimase laevaga vabadusse“.
