Igal aastal on võimalik seal käia vaatamas ja mõnes mõttes ka proovimas uuemaid autode mudeleid ja näha, mis on veel plaanis suurtel autotootjatel tulevikus. Samas on hea võimalus vaadata ka tagasi ajaloos ja uurida klassikat.
Mõni tootja on isegi võtnud ette ambitsioonika eesmärgi, et vaid paari aasta pärast juba ainult toota elektrimudeleid.
Kui eelmisel aastal oli juba fookus elektriautodel, siis oli see sellel aastal veel rohkemgi nii. Nüüd olid suurtel autotootjatel mitte ainult üksikud elektrimudelid, vaid päris täiuslik seeria elektrimudeleid, sealhulgas sedaanid, SUV’d ja isegi ,,trakid“. Mõni tootja on isegi võtnud ette ambitsioonika eesmärgi, et vaid paari aasta pärast juba ainult toota elektrimudeleid.
Mis aga oli juba teist aastat pärast pandeemiapausi messil silmnähtav – puudusid Saksa autotootjad: Volkswagen, Audi, BMW, jne. Sellest on küll kahju, kuna neid ostetakse siin ikka küllaltki palju ning neid näeb igapäevaselt teede peal peaaegu sama palju kui Hondasid ja Toyotasid. Aga kuna eelmisest aastast alates on näitusel elektriautode proovirada, mis võtab palju pindala ära ja ka Jeep’i proovirada teises hoones, võib üks põhjus nende tootjate puudumiseks lihtsalt olla see, et pole ruumi. Võib ka olla, et autosid lihtsalt ei jätku autoesindustes ikkagi ja müüakse suurem osa ära ning ei saa tuua näitusele, kuna lihtsalt pole inventuuris neid järele jäänud. Aga siiski oli palju vaadata ning kulus ära tükk aega, et terve näitus läbi töötada.
Photo gallery
Fotod: Paul Kiilaspea
Mis minu lemmikuks osutus selle aastal? Selle üle pidin natuke mõtlema, kuna sel korral oli eriti vähe klassikalisi autosid, ning suur osa neist olid Ferrarid. Siiski paistis mulle silma kõige rohkem 1966. aasta Shelby Cobra. See auto on üks peategelastest mõned aastad tagasi linastunud filmis ,,Ford vs. Ferrari“, mida soovitan soojalt vaadata, kui soovite teada rohkem selle auto ajaloost ning kuidas see võitis ,,24 Hours of LeMans“ võistluse. Kohapeal oli üks erilisem mudel, mida olevat valmistatud ainult 260 tükki nende spetisifikatsioonidega hariliku (st. väljaspool võistlust) sõitmise jaoks igapäevaselt. Ainult sada neist tehti kahe karburaatoriga. Mudel, mis oli näitusel, oligi üks nendest. Tal oli ka tuunitud 427 kuubiktolline mootor ja muidugi manuaalkäigukast — ega sellised masinad kunagi automaatkäigukastidega ei tulnud, need on true driver’s cars ehk tõelised autojuhi-autod. Mis tegi veel kohapeal esitletud mudeli eriliseks oli see, et istmed, klaasid, kere ning kõik muu oli puutumata, täiesti originaalne. Sellises seisus klassikalist autot on väga raske leida ja oli lihtsalt rõõm näha.
See Cobra oli küll ilusas punases värvis, kuid endale sooviks klassikalist sinist valgete triipudega. Kui võidan loterii, siis on see üks esimestest autodest, mida tooksin oma kollektsiooni.
Kuna päris Cobrasid on nii vähe maailmas, teevad mitmed tootjad kit cars, ehk järeletehtud versioonid, mida tuunitakse ja putitatakse igat moodi. Sellepärast on tänapäeval autentsed Cobrad väärt vähemalt miljon dollarit. See Cobra oli küll ilusas punases värvis, kuid endale sooviks klassikalist sinist valgete triipudega. Kui võidan loterii, siis on see üks esimestest autodest, mida tooksin oma kollektsiooni.
AutoShow oli nauding nagu alati ja kuigi on vaja harjuda sellega, et tehnoloogia on väga kiiresti muutumas ning elektriautod on tulevikus kaasa arvatud loodetavasti vesinikul toimivate autodega, oli palju huvitavat vaadata. Heita pilgu tulevikku on alati kasulik ja õpetlik ning on palju põnevat ja potentsiaalselt häid lahendusi näha. Aga süda jääb mul siiski alati klassikaliste autode juurde. Ootan juba põnevusega järgmise aasta messi!
