Pärast viimase kriisi, tolli-/kaubandusõja lahmatamist on Kanadas ilmunud mitu kvaliteetset raamatut, kus autorid on üritanud selgitada, mis on juhtunud ja mida võiks ette võtta.
Hiljuti sai juhitud tähelepanu sellele, et tänu Justin Trudeau võimu koondamisele on Kanada demokraatia kriisis, ei tegutse üldsuse huvides ning et tema valitsuste kulutused on viinud riigi katastroofilise kuristiku äärele. Sellest kirjutas Andrew Coyne olulise raamatu, mida päevikus sai tutvustatud (EE nr 36, 11.IX 2025). Möödunud nädalal sai vaadeldud vasaktsentristide üleskutseid kaitsta Kanada kultuuri ja omapära, raamat Elbows Up! ilmus 14. oktoobril, kogutud esseed aga ei seletanud, kust rahad võiks tulla. Mis on muidugi hetkeseisus küsimus, millele paljud poliitikud ega nende majandusnõustajad ei oska vastata.
Möödunud nädalal esitas Kanada uus liberaalne valitsus oma esimese eelarve. Ette on nähtud tohutuid kulutusi, neid õigustades kaubasõja realiteetidega. Nii mõnigi kriitik on küsinud, kas Trudeau oli üheks peaminister Mark Carney nõustajaks? Pidage meeles, enne poliitikasse astumist täitis Carney Trudeau õukonnas sellist rolli. Lisaks otsustasid kaks konservatiivset parlamendiliiget Ottawas astuda oma erakonnast välja. Üks nö ületas saali, liitudes liberaalidega; teine otsustas iseseisva, erakonda kuulumata poliitikuna oma ringkonna valijate huve kaitsta. Mis on vigases süsteemis võimatu Coyne’i järgi. Mõlemad poliitikud andsid põhjuseks pettumuse konservatiivide juhis Pierre Poilievres, kes on taas atakeerimas oma oponente. Kaasa arvatud endisi kolleege.
Selle taustal on paslik kirjutada kolmandast raamatust. 28. oktoobril jõudis lettidele Breaking Point: The New Big Shifts Putting Canada At Risk. Autorid Darrell Bricker ja John Ibbotson avaldasid 2013.a teose The Big Shift, kirjeldades, kuidas kauaaegne Vahtralehemaad juhtiv grupp, mida nad nimetasid Laurentiani mäestiku järgi, mis domineerib Québeci ja Ontario piirimaid, on hääbumas. See grupeering on Lõuna-Ontario ja Québeci poliitiline, majanduslik ja akadeemiline eliit, otsa ärimehed, kultuuritegelased ja ajakirjanikud, kes on kaua juhtinud riiki läbi liberaalide partei. Nende mõju aga oli juba toona kahanemas, võim oli kaua olnud Kanada loodus- ja maapõuevaradest jõukate provintside poole devolveerinud. Aastakümneid on Alberta ja Saskatchewani kasumid toetanud Kanada vaesemaid provintse, eriti Atlandi ookeani kaldal. Aga üllatavalt ka Québeci.
Preeriate rahulolematus oli jubagi viinud reformipartei sünnini ja pärast aastakümnete pikkust kemplemist parempoolsete vahel Stephen Harperi paremtsentristliku konservatiivsete valitsusteni. Ent Harperi aeg oli läbi, just nagu Trudeau aeg selgelt oli umbes aastapäevade eest, kui asuti tema pukist lahkumist nõudma. Carney manipuleeris paradigma nihet väga osavalt, esitades end kaaluka tsentristina, mitte impulsiivse, sotsialistliku ja edeva Trudeauna. Imago, mis veenas valijaid, isegi kui ta kriitikud Inglismaal ta sealse keskpanga direktori ametisoleku aja tõttu hoiatasid, et Carney avalik persoona on hoopis teine kui see, kuidas ta in camera, suletud uste taga käitub.
Õilsad ideaalid nagu võrdsus ja nõrgemate toetamine on kulukad kapitalistlikus süsteemis. Näiteks hambaravi riiklikult toetamine olenevalt sissetulekust, ja odavate lastesõimede majandamine, et mõlemad lapsevanemad üha kallinevas maailmas suudaks tööl käia, et teenida äraelamiseks piisavalt.
Big Shift – väga pika alapealkirjaga – ennustas kaheteistkümne aasta eest progressiivsete ühinemist, NDP ja liberaalide erakondade liitumist. Pidage meeles, pärast ülekaalukat 2015.a. valimisvõitu said liberaalid edasi valitseda pärast 2019.a. ja 2021.a. valimisi vaid tänu sotsialistide, NDP, toetusele. Koalitsiooni mõistet ei saa rakendada. Pigem võtsid liberaalid omaks NDP vasaktsentristlikud ideaalid, mille hulka paraku kuuluvad tohutud väljaminekud. Õilsad ideaalid nagu võrdsus ja nõrgemate toetamine on kulukad kapitalistlikus süsteemis. Näiteks hambaravi riiklikult toetamine olenevalt sissetulekust, ja odavate lastesõimede majandamine, et mõlemad lapsevanemad üha kallinevas maailmas suudaks tööl käia, et teenida äraelamiseks piisavalt.
Kes on Breaking Point autorid? Bricker juhib Ipsos Public Affairs firmat, ettevõtet, mis kuulub Läänemaailmas selliste gallupeid koguvate liidrite hulka. Teadagi, küsitlused sotsiaal- ja poliitteemadel on väga mõjuvõimsad, poliitikud tihti asetavad tulemusi tundes nii sõrme rahva tuiksoonele. Et lubada, mida pööbel soovib, pukki pääsedes neid lubadusi kas kohe murdes või unustades. Parim näide on Trudeau valimisreformi lubadus, mis oleks taganud pluralistlikus riigis iga inimese hääle maksma minemist või vähemalt parlamendis esindust. Seda liberaalid ei soovinud, kuna nad ei oleks saavutanud enamus- või vähemusvalitsusi, mida toetaks vaid nendest isegi vasakpoolsemad.
Ibbitson kuulub Vahtralehemaa enim tuntud poliitiliste ajakirjanike hulka. Aastast 1999 kuni 2024. aastani oli ta Globe & Maili palgalehel, nii Washingtoni kui Ottawa büroojuhina, siis poliitilise peakorrespondina, kuni pajukile minekuni mullu. Seda otsust ajendas soov ülalmainitud raamatut kirjutada. Ibbitson on muide mitme premeeritud eluloo autor, esile tooks teose Harperi kohta ja 2023.a. ilmunud The Duel, mis seletab lahti John Diefenbakeri ja Lester Pearsoni ajastut. Ajavahemikku, mil võitlevad poliitikud lõid tänase Kanada. (Siinjuures on huvitav mainida, et Pearsonile omistatud universaalse tervishoiusüsteemi üleriiklik rakendamine poleks juhtunud ilma Diefenbakeri valitsuste eeltööta. Vaid ainult üks põhjus, miks seda paeluvat teost lugeda, eriti nooremate huvides, kes hilismineviku saavutustest ehk teavad vaid sotsiaalmeedia kaudu valikuliselt, kui sedagi.)
Kasvav rahulolematus tähendab tõenäoliselt NDP kadu ja Kanadas kahe partei süsteemi. Nagu USAs – ja vaadake, kuivõrd see on riiki killustanud, polaarsus/äärmused tähendab, et helget keskteed leida on raske.
Riigis on kasvanud reglementide, bürokraatide arv. Absurdsed seadused piiravad majanduslikku innovatsiooni, isegi kui on teada, et seda tuleb just investeeringute kaudu stimuleerida. Liberaalid on manipuleerinud süsteemi, et olla ajalooliselt kesktsentristliku riigi esimene valik valitsust otsustades. Kasvav rahulolematus tähendab tõenäoliselt NDP kadu ja Kanadas kahe partei süsteemi. Nagu USAs – ja vaadake, kuivõrd see on riiki killustanud, polaarsus/äärmused tähendab, et helget keskteed leida on raske.
Brickeri ja Ibbitsoni kokkuvõte leiab, et Kanada asub murdepunkti lävel. Kriisid, nagu maailmasõjad on varem suutnud luua koostööd, majanduses edusamme, head elamistaset tagades. Ent enesekesksed ja lühinägelikud otsused liberaalide poolt, vaid võimu pidamiseks, on viinud praeguse kriisini.
Ning riiki tuleb majandada preeriate, Arktikas leiduvate maapõuevaradega. Sealt, kus hetkel on rahulolematus liberaalidega suurim. Väljakutse, nagu see on aastasadu nii olnud, on leida kõiki rahuldav lahendus, mitte üht provintsi, piirkonda üle teise eelistades. Impeeriumid lagunevad, ajalooliselt ka riikide piirid muutuvad, mitte kunagi alamate huvides, vaid ahnuse tõttu. Just nagu Donald Trump reaalselt ähvardab. Sest tema himustab just Kanada maapõuevarasid.
Tõnu Naelapea
