Vihjaks oludele 19. sajandil, kui USAs vohas orjus, mis viis kodusõjani. Skandinaavias, Iiri- ja Šotimaal vaevlesid talunikud. Ka tsaari-impeeriumis Balti riikides, kus ei olnud teise nahavärviga orje. Esimestest rändas välja arvukalt just talumehi, kes monarhiate tõttu nälgisid ega suutnud oma perekondi toita. Peamine siht oli Uus Maailm ehk Põhja-Ameerika. Valged – norrakad, soomlased, iirlased, šotlased, kõik teised moodustasid eriti USA põhjaosariikides ja Kanada provintsides peamise rahvastiku kihi. Teistest liiguti näiteks Krimmi või, kujutage ette, vabatahtlikult Siberisse.
Alberta on rahvastiku järgi suuruselt neljas Kanada provints. Viimase, 2021. a. rahvaloenduse tulemustel (tänavuse tsensuse andmeid pole veel avaldatud, alustatakse seda 18. novembril) on päritolu järgi seal reastatult suuremad seitse rahvusgruppi Euroopast. Alates Inglismaalt emigreerunud prantslasteni välja. Arvestades sellega, et mitmed kinnitasid enam kui ühe rahvuse tagapõhja (näiteks iiri vanaisa, ukraina vanaema), on siiski 4,2 miljonist albertalasest vähem kui üks viiest ajalooliselt tulnud mujalt kui Euroopast. On küll hiina, filipiini, pakistani päritoluga kodanikke, aga pea igast Aasiast pärit etnilise taustaga moodustab vähem kui ühe protsendi vastanutest. Praegu, teadagi, moodustavad just sealt maajaost tulevad enamuse Kanada immigrantidest. Elu majanduslikult parandamise ja turvalisuse nimel.
See taust on vajalik, kaaludes äsjaseid Alberta referendumi tulemusi. Lükati küll tagasi kõige tähtsam küsimus kümnest, millega oleks võinud alata riigist lahkumise nõudlus. Nagu eelmises päevikus kirjutatud, isegi sellele vastamine jaatavalt poleks muud saavutanud, kui lisanud killustamisele, poliitilisele ebakindlusele. Reaalselt on väga raske, praktiliselt võimatu saavutada omariiklust pelgalt sõnadega. Puhas poliitiline šaraad.
Samuti lükati tagasi neli küsimust, millega sooviti muuta põhikirjas olevaid sätestusi. Näiteks Senatisse nimetamise muutmine või provintsile ülemkohtnike nimetamisõigused. Kõik keeruliselt sõnastatud, isegi kõrgharidusega kommentaatorite analüüsides oli leida hämmastust, et ühel küsimusel oli neli erinevat osa, ükski polnud selgelt esitatud.
Ja siis viis küsimust seotud immigratsiooniga. Mis on mujalgi valulapseks, eriti rändekriisi ja illegaalide piiride ületamisega. Alberta referendum aga tegeles nendega, keda on juba siia riiki legaalselt lubatud, ent kes pole veel kodanikud. Immigrantide kategooriaid on mitu, nende hulgas need, kes on alalise elamisloa saanud, maksavad kõiki makse ja teoreetiliselt loodavad saada kodakondsuse. Kuna Kanada on riik, mis lubab topeltkodakondsust, siis on paljudele ebaeetilistele immigrantidele see mugavuskodakondsus, töötavad ja teenivad siin, lähevad sünnimaale tagasi ja kui seal rahutused toimuvad, mis ehk sundisid neid asukohamaad muutma, nõuavad Ottawalt abi. Aga kõik pole sellised.
Ajutised Kanada elanikud on teine kategooria. Immigrandid, kes on siia toodud, et täita tööturu vajadusi. On ju töid, mida mugavusriigis mõni ei soovi teha. Antakse nende tegemiseks mujalt tulnud inimestele tööload ja kõik muud õigused peale valimistel osalemise. Ning nagu alalised residendid, kes ehk pole tuleviku suhtes otsust langetanud, kuid nad maksavad riigimakse, föderaalselt ja provintsile, linnale.
Immigratsioon on valgustatud aga paraku poliitiliselt ettevaatlikult korrektses miljöös keeruline teema. Keegi ei soovi avalikult oma arvamusi esitada kartuses, et tembeldatakse rassistiks või ksenofoobiks. Ehk selle tõttu jätsid sajad tuhanded albertalased vastamata küsimusele, kas pooldad või pead vajalikuks immigratsiooni-teemalist rahvahääletust. Jälle uus kulukas referendum, mille tulemused ei seo poliitikuid sugugi tegutsema rahva huvides. Ehk kuna paljudel on nö süümekad, mälus on fakt, et Kanada andis nende vaarvanematele varjupaika, tööd, turvalisust ja elatist. Vanaisale, kes pages kommunismi eest; vanaemale, kes pidi fašistlikust riigist põgenema, kuna ei kuulunud õigesse usulahku või rahvusesse, toonaste rassipuhastamise võikate kampaaniate tõttu. Elu nimel, mitte raha pärast.
Päevikupidaja on tihti refereerinud Globe and Maili kolumnisti ja autori, kommentaatori Andrew Coyne’i seisukohti, arvamusi. Põhjendatult, ta on helgemaid päid siin riigis. Tema kommentaar 22. oktoobri G&M-is keskendus detailselt just nendele immigratsiooniga seotud küsimustele. Nii detailset ja täpset analüüsi pole mujalt lugenud. Ja ta seletab ka demograafilist tausta. Maal, väiksemates linnades oldi immigratsiooni vastased, Edmontonis, Calgarys teistes suuremates linnades mitte. Siiski võeti üleprovintslikult vastu neli spetsiifilist küsimust, millega raskendada mitte-kodanike elu. Teisisõnu esitades piiranguid ja ebavõrdsust kodanikega. Asetades neid teise klassi kupeesse riigirongis.
Kui juba juttu referendumi kümnest küsimusest, siis sobib ehk võrdlus ristiusu kümne käsuga. Kaaluksime kolmandat ja kümnendat. Kolmandast peavad tänapäeval vaid väga vähesed kinni – Sina pead pühapäeva pühitsema. Kuna kirikus ei käida, Jumala sõna põlatakse. Kaubeldakse, nagu oleks argipäev. Paljud meist mäletavad aega, kui poed olid pühapäeval suletud, ühistransporditunnid piiratud. Ei pulbitsenud meelelahutuslik tegevus nagu täna. Kas pole põhikirjas sätestatud ühiskondliku tasakaalu saavutamiseks loodud koodeksi eitamine sama kui kolmanda käsu murdmine? Ei kehti meie kohta, leitakse. Ainult kirikuskäijate…
Kümnes lausub: Sina ei tohi himustada ligimese naist ega tema vara. Himustamine on ebatervislik soov omada midagi, mis enesel puudub. Kes meist vahel ei hinda silmaga teise kodu ja sisustust ehk kadestades, mitte tingimata himustades. Kuna himu on patt. Ning isegi kui abielurikkumise sammu ei astuta, on raske ilu eitada. Himu ongi tahtmine, mille saavutamine on tõsiste tõketega. Ehk Kanada koosseisust lahkumise nõudmist, nagu Québecis ja Albertas väheste poolt esitatud, saabki himu, mitte realistliku soovi täitumisega seletada.
Alberta ja Québec loodi kaua aega tagasi, paljude tööde ühisviljana. Otsustati valitseda provintse tsentraalselt, pealinnast. Maapõuevarad, agraartooted liikusid ühest provintsist teise, kõikide, täpsemalt üldsuse huvides. Sellised referendumid, mille tulemused kinnitavad vaid väheste soovi seda kõike teistelt ära võtta, peegeldab inimkonna põhiväärtuste, mis pole ainult kümnes käsus kivitahvlisse raiutud, eitamist, isegi eiramist. Lõppeks ometi see enesekeskne, ebapraktiline ja kulukas teesklemine, mis pole muu kui poliitiline väljapressimine mingi utoopilise eesmärgi taha peites.
