Ja mis huvitavad nimed on meie muinasjuttudes, nagu näiteks seesama Lumivalgeke, Pöial-Liisi või Punamütsike!
Aga uus kuub pani mind mõtlema ka balleti nimele. Kes selle võinuks tõlkida, millal ja mis keelest? Nutcracker on nii tavaline ingliskeelne sõna, aga katsu sa Tallinnas poes küsida: „Kus teil pähklipurejad on?“ – kohe naerdaks välja ja pakutaks pähklitange. Mis tore leid tõlgil kutsuda seda riistapuud „purejaks“! Samasuguse imetlusega mõtlen tõlgile – äkki seesama inimene? – , kes leiutas pöialpoisid Lumivalgekese muinasjutu tarvis (võrdle ingliskeelsete kääbustega – dwarfs – minu meelest on eestikeelne vaste palju õnnestunum). Lisaks käivad veel Eesti kodudes detsembri alguses päkapikud! Ja mis huvitavad nimed on meie muinasjuttudes, nagu näiteks seesama Lumivalgeke, Pöial-Liisi või Punamütsike!
Äsja lõppenud uute sõnade võistlusel Sõnaus sai nii hindamiskomisjoni kui rahva silmis enim hääli digikelts, mida kirjeldatakse kui aegade jooksul kogunenud digiprügi. Mina Inglismaal elava eestlasena ei oska kuidagi seda sõna mõttega täita – mul ei ole niisugust sõna vaja, aga möönan, et võib-olla noorematel inimestel on. Olen ise aastaid rääkinud uute sõnade vajadusest – küll vaid sõprade ringis – , ent minu püüded leiutada suupärasemaid asemikke isegi niisuguse lohiseva sõna asemele nagu tänavavalgustuspost pole nendegi hulgas poolehoidu leidnud. Kui ma viimati Eestis käisin, vaid mõni nädal tagasi, täheldasin, et vähemasti Tallinnas on taolisi poste tõepoolest vähe ja tänavavalgustus on lahendatud teisiti kui näiteks Inglismaal, nii et lühema sõna leiutamine pole Eestis lihtsalt aktuaalne; seda pole vaja. Samas mõni teine asi jääb meie keeles sama lihtsalt üldse teadmata-arutamata, sest meil pole selle jaoks sõna (näiteks fundraiser). Ja ilma sõnata on laiem arutelu võimatu.
Ilusaid sõnu öeldi meelsasti (taevalik, hele, kallis, kurivaim); neid lausa taheti öelda, ent koledad olid ilmselt vastukarva: nääre, uitpuit, väärakas, valideerima.
Sõnad tulid arutusele ka mu iga-aastase mõttekonkursi paremate mõtlejate-kirjutajate ringis. Andsin noortele kutsututele eelnevalt kodutöö: mõelda välja mõni ilus/kole eestikeelne sõna. Ilusaid sõnu öeldi meelsasti (taevalik, hele, kallis, kurivaim); neid lausa taheti öelda, ent koledad olid ilmselt vastukarva: nääre, uitpuit, väärakas, valideerima. Kui ma viimase suhtes vaidlesin vastu, et see ei ole eestikeelne sõna, siis kinnitas ütleja, et just sellepärast see sõna kole ongi. Ja võin oma kogemusest öelda, et bussiga sõites kuuleb seda sõna väga tihti, sest iga bussisõitu on vaja valideerida.
Sõbrannalt kuulsin, et mitte ainult noored, vaid ka keskealised eestlased pikivad ingliskeelseid sõnu eestikeelse jutu sisse. Ja mitte ainult neid, millel pole eestikeelset vastet! Oma kõrvaga kuulsin Vikerraadiost, kuidas kusagil „pandi peale käpp“. Tükk aega ei saanudki sellest aru, ent kontekst aitas: mitte käpp, vaid cap – saa siis raadios aru! Samas paar tundi vestlust noorte mõtlejatega jättis mulle igati positiivse mulje. Nad ei kippunud sugugi ingliskeelseid laensõnu kasutama. Tunnen, et meie keel ei sure veel niipea.
