Üheksandal mail lõpetasin Berklee Muusikakolledži Bostonis. See oli kauaoodatud hetk. Juba suvi varem mõlgutasin ma mõtteid magistriõpingutest. Kandideerisin enam kui kümnesse kooli ja sain kaheksasse neist sisse klassikalise heliloomingu erialale: Manhattan School of Music, Mannes ehk The New School of Music, NYU Steinhardt, Denveri Ülikool, San Francisco konservatoorium, Toronto Ülikool, McGilli Ülikool ja Peabody Instituut.
Valisin eelnimetatud kaheksa kooli seast Toronto. Otsus oli ühtaegu lihtne ja raske. Olen Kanadas palju käinud, mul on siin sugulasi ja olen ka Kanada kodanik, kuigi pole siin kunagi elanud. See tähendab, et saan siin vabalt esineda ja töötada - midagi, mida ei saanud teha USA-s välismaalasena. Lisaks õpib mu abikaasa Monika Siim-Kiviloo samas ülikoolis inseneriteadust ja on Torontos juba kaks aastat elanud. Sisetunne ütles selgelt: see on õige koht. Nii saan keskenduda ka oma lavalisele karjäärile laulja ja instrumentalistina, samal ajal õppides klassikalist heliloomingut, mis on mulle viimase kahe aastaga üha omasemaks saanud.
