[Torontos üles kasvanud Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024). Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse.]
Sudeedimaa annekteerimine ja Austria Anschluss sõjaeelsel aastal viisid Saksa piirid kaugemale itta, kuid tasuks meeles pidada, et ka Weimari Saksamaa idapiir asus palju kaugemal idas kui praegusel Saksamaal. See riik hõlmas alasid, mis olid kaua olnud osa Preisimaast, kuid pärast sõda läksid ümberjagamisele (st lääne- ja lõunapoolsed osad tänapäevasest Poolast; ning Königsberg ehk N. Liidu ja nüüd Venemaa all Kaliningrad).
Kui Eesti sõjapõgenikud jõudsid ohtlikult mererännakult Danzigi ja Gotenhafeni sadamatesse ja saadeti sealt laiali, siis ikkagi toonastele Saksa aladele. DP Kroonika arvestab, et 1944./45. a vahetusel oli 40,000-st eestlasest umbes 8000 Berliini ümbruses, 7500 Posenis/Sileesias, 5500 põhjarannikul, 5500 Kesk-Saksamaal, 4000 Tšehhis ja 2000 Austrias; seevastu 5500 Lõuna- ja 1500 Lääne-Saksamaal. Ehk siis suhteliselt vähesed paiknesid esialgu samades piirkondades, kuhu hiljem rajati DP laagrid.
See tähendas paljudele pagulastele n-ö „teistkordset põgenemist” ehk 1945. a Ida-Saksa aladelt põgenemist läände. Niivõrd, kui võib lähtuda ülaltoodud ligikaudsetest hinnangutest, võiks arvata, et kolm igast neljast eestlasest või midagi sinna kanti, pidid sellise teistkordse põgenemise ette võtma.
Parmingud kuulusid nende hulka, kelle teistkordne põgenemine oli pigem raske ja keerukas. Alustades sellest, et kambas olid isa Bernhard, ema Salme, kaks pisikest poega Priit ja Tönu ning Bernhardi eakas ema Ida-Pauline. Kuna nende seas enam elavaid ei ole, pean toetuma meenutustele, mida mu vanavanemad kirja panid ning mida pere (hiljem sündinud) nooremad tütred – minu tädid Anu ja Kaja – on üles leidnud.
Sudeedimaale viidi pere juba 1. oktoobriks. Bernhard, kes oli Eestis olnud ajakirjanik, saadeti koos mõnede teiste eestlastega lihttööle, mis osutus kurnavaks ja meelevastaseks. Toitlustus oli ka sõjaaaja kohta nigel, töö füüsiliselt koormav ning ülemused ülbed. Hommikul ärgata 5.15 ja õhtul puruväsinuna koju kell 8. Midagi teha ei olnud – tema ettepanekust asuda ümber vabrikutööle ei saanud juttugi olla.
Veebruaris 1945 tekkis võimalus sealt jalga lasta, mida tehti salaja ühel tuisusel ööl. Võeti suunaks Nürnberg, lootes jõuda inglise sõduritele lähemale. Tavainimestel oli lubatud maksimaalselt 75 kilomeetrit sõita ilma sõidulubadeta, mistõttu pidi järjest ronge vahetama, nii nagu juhus lubas. Selline loksutav sõit kesktalvel oli minu vanaema Salme kirjelduste järgi väga pingeline perele: „Rongile peale, rongilt maha, oota järgmist rongi, magamine või tukkumine raudteejaamade põrandatel, kus inimesed peredega ja lastega nagu silgud põrandale laotud. Jaamahooned sageli ära pommitatud, poolvaremetes. Põrandal magades võid öises taevas vilkuvaid tähti vaadelda.”
Saksamaa oli lagunemas. Preisimaalt, Danzigist, Sileesiast, Tšehhist, Berliinist – kõikidelt ida-aladelt püüti pääseda lääneliitlaste vägede kätte. DP Kroonikast on lugeda, et Sudeedimaa eestlastel oli põgenemine eriti kaootiline, kuna isikud ja pered pidid seal suures osas omal jõul hakkama saama. Ametlike liikumiskeelude eirajad, nagu minu vanavanemad, jõudsid veel rongidele; teised pidid hiljem minema jalgsi. Rännakud Tšehhist ja Sileesiast olid rasked: ületati mäestikke kehvades ilmades, kannatati nälga. Oli lapsi ja eakaid, kes seda välja ei kannatanud ja surid teel. Viimased tulijad jõudsid väga napilt ameerika demarkatsiooni joone taha, kuna sõja viimastel päeval läksid Ameerika väed üle Tšehhi piiri ja hõivasid selle edelapoolse osa (andmed põhinevad DP Kroonikale).
See oli kaootiline periood, kui pommitamiste järel laostus liiklus üle Saksamaa, natslikud võimud propageerisid inimeste paigalejäämist, samas kui Punaarmee tungis peale idast. Eesti põgenikud kartsid punaste kättemaksu ja karistamist, samuti Punaarmee mõrvarlikku julmust – kuna Stalin oli kutsunud üles oma sõdureid ohjeldamatult lõhkuma, tapma, vägistama ja sõjasaagiks võtma kõike, mis silme ees.
Saabume meiegi nüüd oma reisiga Edela-Tšehhi, täpsemalt Marienbadi (Mariánské Lázně), ühte nendest linnadest, kuhu Ameerika sõjavägi oli jõudnud. Linnas elab kõigist 14,000 elanikku, kuid linn on uhke ajalooga, kuna kuulub kuulsate kuurortlinnade sekka juba mitut sajandit. Linn on pikliku kujuga ja kulgeb mööda jõeorgu, upsakalt ornamenteeritud hotellid ja villad vaatavad mäenõlvadelt alla orule.
Meil pole palju aega linna imetleda, kuna teekond viib edasi kirdesse – vastassuunas eesti pagulastele – piki Maagimäestikku, mis moodustab Böömimaa-Saksimaa piiri. Ööbime ühes piiriäärses pansionis Krásná Lípa linna külje all, Loode-Tšehhis – mitte liiga kaugel Kummerist (Hradčany), kus vanavanemad elasid. Krásná Lípa ise ei ole eriti kena, aga meie väikeküla ja selle ümbruse künklik maastik on kaunis ja meenutab mulle pisut Lõuna-Eesti väiksemaid asulaid.
Pansion ise on aga suurepärane, luues külalisele mõnusa heimat-tunde oma vanaaegsete puust seintega, puna-valgeruuduliste aknaeesriietega, kriiksuvate põrandalaudadega, võimsa raudahjuga ja – mis kõige parem – klassikaliste, mõistliku hinnaga kodutehtud köögipaladega: šnitsel, guljašš, seapraad. Nostalgiat esile kutsuv miljöö paneb mind natuke igatsema pikki suvepäevi, mida lapsepõlves veetsime perega Luikede talus Gravenhursti läheduses Ontarios. Pereema Asta Luike, mu emapoolse vanaema Aksella parimat sõbrannat, oleks leidnud askeldamas köögis, kui ta polnud väljas noppimas suvemarju suureks moositegemiseks. Pereisa Aleksander Luik, sõja ajal soomepoiss, võis olla laudas kõpitsemas traktori kallal või all tiigi ääres sauna kütmas… või siis hoopis kalapüügil. Eks eestlased kippusid uues elukohariigis ikka metsa ja talu poole (vähemalt suvisel ajal).
Fotogalerii
Fotod: Veiko Parming
Ilmad on siin 10-15 kraadi ringis ja poolpilves, ideaalsed matkamiseks. Siin on muidu hea matkata, aga kahjuks paari aasta tagused suured metsatulekahjud ja rüüstavad männimardikad on jätnud oma jäljed. Kipume võrdlema piiri pooli – kui sakslaste rajad on kõik hästi taastatud, siis Tšehhi poolel peab väiksematel radadel ronima üle-alt langenud puutüvede ja rajajätku otsima – nagu orienteerujad skaudid. Tükk maad sammume mööda piirijoont, mida tähistavad vaid tillukesed kivist verstapostid. Siin saab igaüks vabalt liikuda; vaevalt panekski tähele teise riiki sattumist, kui matkaraja teemärgid ei oleks uues keeles. Selline vabadus, millest oleks vaid unistatud 80 aastat tagasi.
Saksa poolel leiame veel Saksimaa Šveitsi rahvuspargi. Šveitsiga ei ole sel päriselt midagi pistmist peale selle, et maaliline maastik tuletas inimestele meelde Alpide ilu ja nimi jäigi külge. Järsud liivakivikaljud tõusevad kanjonitest üles nagu linnatornid, mistõttu matkajal on vaja vahel ka treppidest ja redelitest ronida. Pole aga midagi võimatut, kevadpuhkust nautivad koolilapsed on siin teistele eeskujuks – näib, et nooremad on kõige agaramad ronijad.
Maastik on ilus tõesti, aga vaevalt, et põgenemise teel oleks seda pikalt imetletud. Metsal on aga pikem mälu kui inimestel. Piiri ääres märkan kaljuseina, milles tundub olevat terve rida vanu kuuliauke. Kalju küljes on väike tahvel, mis mälestab ühes lähedases külas elanud SS-i poolt mõrvatud ohvreid. (järgneb)
