[Torontos üles kasvanud Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024). Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse.]
Jõuame oma reisi järgmisse peatusesse Tüüringisse Kesk-Saksamaal. Selleks, et paremini mõista eesti DP-de siinset teekonda, tuletame endile esialgu meelde tolle aja poliitilist seisu.
Sõja lõpus ja järel voolasid Saksamaal tohutud rahvamassid. Välismaa DP-sid (displaced persons) oli Saksa aladel kümne miljoni ringis ning veelgi arvukamalt läks etnilisi sakslasi ümberkolimisele Poolale ja Tšehhile üle antud aladelt. Lääneeurooplastest DP-d ootasid võimalikult kiiret kojupääsu; idarahvaste seas oli pilt hägusem. Nende sekka kuulusid karmi Stalag’i üle elanud sõjavangid, sakslaste taganemisel kaasa viidud sunnitöölised (Ostarbeiter) ning väiksemal määral Saksa poolel sõdinud või neid abistanud. Üheks kontroversiaalsemaks lääneliitlaste teoks oli miljonite idarahvustest DP-de (nt venelaste, ukrainlaste) üleandmine Nõukogude Liidule sunniviisiliselt.
Stalin nõudis kõikide inimeste üleandmist, kes pärinesid NL kätte langenud aladelt, sealhulgas baltlased. See aidanuks täiendada tööjõudu ja tõsta rahvaarvu; teisalt oli kartus, et need rahvad muidu õõnestaksid kommunistliku propaganda tõsiseltvõetavust vabas maailmas. Stalin suhtus repatrieeritud inimestesse skeptilisusega, saates neid filtreerimislaagritesse, kus saadi nende tausta läbi uurida ja poliitilist lojaalsust tagada.
Nagu teame, ei tunnistanud lääneliitlased Balti riikide okupatsiooni legitiimsust ega andnud baltlasi massiliselt üle. Reaalajas tekitas olukord põgenike seas siiski ängi ja ärevust. Kohalikud ametnikud ei pruukinud kursis olla Balti riikide asjaoludega ning segadust tekitasid ka Moskva agendid, kes üritasid propagandat ja teinekord jõudu kasutades, baltlasi õngitseda.
Photo gallery
Tüüringis peatume esialgu Jenas, suuruselt tolle liidumaa teises linnas. Tüüringi jätab üldse endast vaikse ja rahuliku mulje. Ei ole see piirkond eriti hästi tuntud välisturistide seas ega ole asustatumad keskused pulbitsemas suurlinna hoogsast energiast. Mõnus on aga metsas matkata ja kujutada ette, et käid samu radu muistsete kuulsustega – J.W. von Goethe, Fr. Schiller, M. Luther, J.S. Bach. Goethet ja Schillerit on tõesti igal pool – Goethestraße, Schillerkirche, Goethe-Schule, Schiller-Apotheke, jne.
Üks selline koht – Jena Schillerkirche – sattus ka eestlaste põgenemisteekonnale. Nimelt loen DP Kroonika kirjeldustes eesti jumalateenistusest, mis peeti siin 17. juunil 1945, väga pingelisel ajal.
Kuna selle hoone uksed on lukus, siis asume kirikut väljastpoolt vaatama. Palvekoda on väga armsa välimusega, selle punased mitmeastmelised katused esitavad hoopis tagasihoidlikuma pildi kui hiiglasuured katedraalid ja linnakirikud, mis iga Saksa linna siluetis domineerivad. Kirik pärineb 15. sajandist ja asub kesklinnast veidi väljaspool ühes vaikses elamurajoonis. Ajaloolise väärtuse on ta pälvinud aga tänu sellele, et Schiller siin laulatati.
Jena oli tõenäoliselt suurimaks eestlaste keskuseks Tüüringis 1945. aastal: sellest linnast käis läbi ca 2000 kaasmaalast. Samal ajal, kui osa neist liikusid omal algatusel edasi läände, tuli uusi põgenikke idast järjest juurde, muuhulgas tsiviilisikuid ja sõjaväelasi, kellel oli õnnestunud pääseda Tšehhi „põrgust”. Ameerika sõjavägi valitses siin alates aprillist, kuid linn koos kogu Kesk-Saksamaaga oli määratud üleviimisele Nõukogude Liidu okupatsioonitsooni, mis toimuski juuli esimesel nädalal 1945.
Kirikuõpetaja oli meenutanud seda teenistust: „Tundsin, et mul oli raske pakkuda rahvale troosti ja rahu. Kuid selles suures ahastuses ei olnud see mina, kes rääkis, vaid keegi teine, kes on võimsam ahastuseset ja hirmust.”
Põgenikud elasid aga infosulus. Ameeriklased olid lubanud Eesti esindajatele juba aprillis, et kedagi ei anta sunniviisiliselt venelaste kätte, aga ei teatanud ametlikust kokkuleppest kanda üle kogu Tüüringi vene tsooni. Ilmselt kuni juuni lõpuni hoiatasid mõnes kohas sõjaväevalitsuse ametlikud teadaanded, et selliste „kuulujuttude” levitajad võetakse vastutusele. Praktiliselt oli ameeriklastel ees suur logistiline operatsioon, kuna evakueerida tuli mitte ainult DP-d, vaid ka lääneeurooplastest sõjavangid ja omaenda sõjaväelased koos kogu varustusega. DP-de evakueerimine näis järjest venivat. Eestlaste seas tõusis murelaine: ehk unustatakse neid ära ja siis mis… ootab Siber või midagi veel hullemat?
Sellisel taustal siis juunikuine Schilleri-kiriku jumalateenistus koos armulauga, kus otsiti hirmunud südametele lohutust. Kirikuõpetaja oli meenutanud seda teenistust: „Tundsin, et mul oli raske pakkuda rahvale troosti ja rahu. Kuid selles suures ahastuses ei olnud see mina, kes rääkis, vaid keegi teine, kes on võimsam ahastuseset ja hirmust.” (tsitaat ja muud andmed DP Kroonikast)
Jena lugu on õnneliku lõpuga, kuna evakueerimine siiski toimus, jaanipäeval. Kuid polnud seegi sõit kuigi kerge. Autosid oli vähe, pidi toetuma raudteevõrgule, mis oli aga viletsas seisus, purustatud infrastruktuuriga ja puuduliku veerevkoosseisuga. Balti põgenikud, paar tuhat neist, pakiti lahtistesse söevagunitesse, mis ei pakkunud üldse kaitset saabuva tugeva vihma vastu. Rong liikus teotempol läbi külade ja metsade lõuna poole Baierisse. Toitu nappis ja paljud haigestusid. Õnneks hankisid ettevõtlikud pagulased ühes peatuses kusagilt puuvineeri ja meisterdasid vagunitele katused. Nädal hiljem jõuti lõpuks Augsburgi ning „Jena rongi” pagulastest saidki Hochfeld DP laagri asutajad. Ka mujal jõuti välja, kuid Geras pääseti mõne tunniga suurest plahvatusest, mis hävitas rongitäie venelasi.
Jena kõrval külastame veel Weimarit, oma väikse rõõmsa vanalinnaga, ning Tüüringi pealinna Erfurti, mille suur gooti stiilis katedraal avaldab külastajatele muljet oma kõrgete vitraažakendega. Weimaris väisan Goethe muuseumit. Rahvusvaheliselt tuntakse meest eelkõige „Fausti“ autorina, kuid sakslastele on ta siiani tõeline gigant, kes oli peale kirjaniku ja luuletaja veel jurist, riigimees ja hinnatud teadlane. Goethe kogus oli 5000 raamatut ning kümneid tuhandeid kunstitrükiseid ja teaduslikke eksemplare, mida ta ei kogunud nende materiaalse väärtuse pärast, vaid selleks, et võimaldada endal ja teistel neid uurida. Paneb tõsiselt imetlema, millise revolutsiooni internet on toonud!
Teel Tüüringisse sõidame ka läbi Saksimaa, peatudes Dresdenis, mis pakub meile erilist huvi, kuna Heli vanaema Ingridi pere saadeti siia juba septembris 1944. Nende suureks õnneks pääsesid nad linnast välja vaid loetud päevad enne briti ja ameerika õhuvägede kurikuulsat „tulepommitamist” veebruaris 1945. Ingridi mälestustest teame, et haruldaselt ilus linn oli jätnud noorele tüdrukule sügava mulje.
Tutvume linna ajalooga väiksel jalgsituuril, mille viib läbi meile üks Rootsist pärit ajaloolasest linlane. Dresden on tänapäeval keskmise suurusega linn Saksamaa idaosas, kuid ajalooliselt oli keskse asukohaga suurlinn. Tänu imelisele barokkarhitektuurile ja tipptasemel kultuurimaastikule sai linn endale hüüdnime „Florenz an der Elbe”. Pommitamise ajal oli linn täis sadu tuhandeid põgenikke, kes otsisid meeleheitlikult teed läände. Paljud neist hukkusid tingimustes, mida saab nimetada ainult põrgulikuks.
Linna armid on siiamaani selgelt nähtavad. Kunagised hiilgavad tänavad on täis ilmetuid hooneid ja kaubanduskeskusi. Ida-Saksamaa kommunistlikud võimud ei kippunud ka hävitatuid kultuuripärle taastama ning suur osa kesklinnast seisis aastakümneid tühjade lagendikena. Alles viimasel ajal on hakatud riigi ja Euroopa Liidu rahadega tähtsamat kultuuripärandit taastama ning edusammud on juba nähtavad. Meie giid pakub, et kohalikud ei ole senini juhtunuga vaimselt kohanenud, kaane all on veel podisemas tuliste emotsioonide keedus. Õpime ka, et Dresdenit peetakse paremäärmuslaste bastioniks ning siin olevat märgatav venemeelne sümpaatia. Kusjuures ka Putin on seotud lähedalt selle linnaga – viis aastat elas ta siin, tegutsedes KGB nuhina Ida-Saksamaa riigi videvikul.
Lugemist huvilistele:
Ida-euroopa DP-dest Saksamaal (ingl. k.): US National WWII Museum, “‘The Last Million:’ Eastern European Displaced Persons in Postwar Germany”
Dresdeni pommitamisest (ingl. k.): US Air Force in Europe, “Why Dresden was bombed (unclassified)”
Putinist Dresdenis (ingl. k.): BBC, “Vladimir Putin’s formative German years”
Seerias varasemalt ilmunud lood:
