Telli Menüü

Seda ei ole võimalik unustada


14. juuni on Eestis leinapäev, mil mälestatakse 1941. a 14. juuni ja 1949. a 25. märtsi küüditamise ohvreid, Nõukogude lennuväe terrorirünnakutes ja Läände põgenemisel hukkunuid, arreteeritutena maha lastuid või laagrites hukkunuid, võitluses Eesti eest langenuid, II maailmasõja ajal ja pärast sõda hukkunuid. Leinapäev puudutab nii või teisiti meid kõiki.

14. juunil 1941 Eestis toimunud suurküüditamise käigus saadeti tuhanded süütud inimesed Siberisse. Allpool on kokku põimitud mõnede küüditatute mälestused.

Juuniküüditatute hulgas olid Hilda Orn, tema abikaasa August ja tütar Helju. Pr Orni sulest on ilmunud mälestusteraamat "Ka see oli elu". August Orn lahutati perekonnast ja ta suri peatselt; Hilda Orn veetis aga koos tütrega Siberis 16 ränka aastat. Alles 1957. a. kevadel lubati neil kodumaale naasta.
Hoolimata rangest keelust hakkas Hilda Siberis märkmeid tegema. Eestis ilmunud mälestusteraamat on nagu tema testament – kõigile lugemiseks.
Ekraanitõmmis: Martti Helde film "Risttuules" 2014

Keila Leht avaldas mullu oktoobris Ruth Uustalu Kukneri Siberi mälestusi. Ruth meenutab, et see ahistav aeg algas tema lapsepõlves elamusega, kui võõrad mehed ja sõdurid hakkasid 14. juunil 1941 nende kodus kamandama ja ta sai aru, et neil tuleb kusagile minna. Ta võttis kaasa fotoalbumi, väikese entsüklopeedia ja ema kuldkella. Sealgi lahutati isa perekonnast.

Jõuluõhtul, vaadates Siberi tähistaevast, mõtles Ruth taevalaotusest kui ainukesest ühendusest kodumaaga. Lugedes hiljem Marie Underi luuletust „Jõulutervitus 1941″, ei jõudnud ta küllalt imetleda poetessi võimet nii hardalt anda edasi tunnet, mis tedagi valdas seal kaugel maal. Ruth otsustas Siberist põgeneda ja asus ohtlikule teekonnale ilma igasuguste dokumentideta. Ema müüs oma kuldkella, et hankida Ruthile sõidu- ja toiduraha.

Ohtliku reisi vältel koges Ruth aga ka inimlikkust ja tuge ning jõudis imekombel Eestisse. 14. juunil 1941 küüditati mitmeid Ruthi sugulasi, 1949. a küüditamise käigus viidi Siberisse veel tema 83-aastane vanaema, kes seal kohe kustus. “Seda kõike ei ole võimalik unustada,” lõpetab Ruth oma jutustuse.

Lucy Ash kirjutab BBC võrgulehel (07.06.) ühest Stalini mõttetust ettevõtmisest, mis nõudis tuhandete vangide ja küüditatute elu. Naised pandi ehitama raudteed Arktikasse. See raudtee ei saanud kunagi valmis. Stalini idee – okupeerida Arktika – jäi siis ellu viimata. Kremli praegusel peremehel paistab olevat sama unistus.

Ludmilla Lipatova, kes seal orjatööd tegi, viis ajakirjaniku nüüd juba mulla alla vajunud roostetanud raudtee juurde ja jagas temaga seal oma ammuseid mälestusi õudustest, mis tal tuli seal üle elada. Raudtee ehitusel, mida hiljem hakati nimetama Surma Teeks, töötas 300.000 inimest, kellest kolmandik hukkus. Ludmilla on kogunud raudtee rajamisel töötanud vangide ja küüditatute mälestusi ja fotosid.

Ülaltoodud mälestuskildudega on olnud võimalik tutvuda ainult seetõttu, et need on kirja pandud. Autorid väärivad selle eest tänu. Nii ei saa me kunagi unustada meie ja teistele rahvastele osaks saanud ränka ülekohut.

Elle Puusaag


Martti Helde “Risttuules” / “In the Crosswind” 2014 TrailerAllfilm

Loe edasi