Ellen Lindaja pani 1994. a oma märkmetest kirja oma septembri 1944 põgenemisloo. Elleni (kes oli 1944. a. 21-aastane) põgenemiskaaslasteks oli tema 46-aastane ema ,,Memm“, Maria Kägu, 24-aastane õde Irene Kägu-Verder ja kaks Rakvere II Gümnaasiumi klassiõde Erna Viires-Remmel ja Helje Andre-Kuusik. Siin Elleni kirjeldus.
19. septembri 1944.a. varahommikul lippasin Rakvere raudteejaama juurde, et selgitada rinde olukorda ja põgenemise võimalusi. Soovitati kohe kompsudega tulla ja rongi oodata, mis loodetavasti siiski veel saabub. Rinne aina lähenes Narva poolt, mida tõendas kaugusest kuulda olev kahurimürin.
Viimased pilgud pisarsilmil kodule, kallistus ja silitus maha jäävatele asjadele, sest nendega jäi koduseinte vahele ka meie rõõmus ja muretu nooruspõlv. Järgnes kiire jumalagajätt majarahvaga, kellest osa olid rinde eest juba varem maale põgenenud, pommitamistest varjule.
Oma vähese varandusega Rakvere jaama jõudes teatas jaamaülem kõva häälega, et on karta venelaste lennurünnakut. Pommilennukid jõudsidki Rakvere kohale, aga nende rünnak eriti ei õnnestunud. Jaama ette jõudis pikk rong, mis kauba- ja reisijatevagunitega pooleks. Reisijatevagunid olid juba lõhkemiseni täis kiilutud, ainukeseks võimaluseks oli ronida lahtistesse kaubavagunitesse. Lennumürina kaugenedes hakkas rong aeglaselt liikuma lääne poole. Õhtuks saabusime Tapale (Rakverest vaid 25 km eemal). Sagedaste peatuste ja häirete tõttu kulus öö ja päev, enne kui Tallinna peajaama saabusime 20. septembril kell 21.00. Seal manööverdati terve rong ööseks tagavararööbastele ning lubati põgenikel vajaduse korral seal ka ööbida.
Raudteeülem, kes vahepeal oli Memmega käinud juttu ajamas, oli lubanud meile viiele – ,,ema nelja tütrega“ – ta töökohas öökorterit anda, veidi jaamast eemal. Sel ööl ei saanud meist keegi und silma, kuna lähedal asuval merel Tallinna lahes ja linnas lasti kogu aeg suurtükkide, kuulipildujate ja püssidega nii, et aknaklaasid aina värisesid.
Kaarli puiesteel ja Toompeal oli sagimist hulga. Toompeal ja selle ümbruses sadas alla põlenud paberitükke, asutustes põletati dokumente ja arhiive.
21. septembri hommiku saabudes oli meil esimeseks mureks jõuda õigeaegselt Toompeale, et hankida luba Saksamaale sõiduks. Südames oli ainuke soov – ükskõik mil viisil, kui vaid pääseks selle uue hukatusliku okupatsiooni küüsist! Kaarli puiesteel ja Toompeal oli sagimist hulga. Toompeal ja selle ümbruses sadas alla põlenud paberitükke, asutustes põletati dokumente ja arhiive.
Äkki üles pilku heites nägime, kui Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp. Lipu vahetus põhjustas linnas suure meeleavalduse, uskusime kõik, et see oli mingiks heaks märguandeks. Jõudes aga Toompeal juhatatud ruumi öeldi, et ainuke ,,pääsetee siit põrgust on sadam, saate laevale paberiteta – kui vaid on ruumi!“ Laua ääres istuv eesti ohvitser hüüdis uksel meile järele: ,,Kommunism on kui krokodill – siis kui ta avab oma suu, sa ei tea, kas ta proovib naerda või tahab sind neelata.“ Väljudes lõin uuesti silmad Pika Hermanni tornile, kus nüüd lehvisid lipuvardas hommikutuules eesti ja saksa lipud kõrvuti.
Kiirustasime Balti jaama juurde Memmele ja kompsudele järgi. Näis nagu oleks terve Tallinna rahvas kärude ja kompsudega liikumas sadama suunas.
Jõudsime sadamasse umbes kell 14. Öeldi, et laevale pääsuks ei nõuta enam lubasid ja asuda võib ükskõik millisele laevale, kus aga on ruumi. Kai ääres seisis rida laevu valmis põgenike peale võtmiseks Saksamaale sõiduks. Enamik neist olid endised kauba- ja kalalaevad. Vasakul kai ääres seisid hollandlastelt konfiskeeritud ,,RO-1“ ja ,,RO-22“, laatsaretlaev ,,Moero“ ja rida väiksemaid.
Äkki kella 15 paiku hakkasid kõik õhukaitse suurtükkide ja kuulipildujate torud tööle – algas punaste õhurünnak sadamale ja laevadele.
Polnud meil muud võimalust, kui rutata ,,RO-22“ pardale, laev, mis veel sadamas seisis. Rahvast vajus järjest juurde sadamasse. Meie laev jäi pisut kauemaks Tallinna sadamasse ootama sõjamehi ja haavatuid.
Hilisõhtul kella 23.30 paiku päästeti lõpuks laeva ,,RO-22“ otsad silla küljest lahti ja algas sõit avamerele. Vesi sadamasilla ääres oli täis igasugu esemeid – kohvreid, pakke ja muud, mis püsisid vee peal. Märkasime, kuidas kail hakati sorima mahajäänud kastide ja pakkide juures.
Rannaviir kauguses kumas tulekahjudest, kus võimsad leegid Tallinnas sirutusid kõrgele taeva alla. Paks suits kattis linna kohal taevast. See oli viimane pilt ja mälestus armsast pealinnast. Laev sõitis üksinda väikese konvoi saatel. Leidsime all laeva põhjas asuvas suures ruumis vaikse nurga, kuhu siis oma asjad hunnikusse ladusime ja Memm Ernaga merehaiguse käes vaeveldes pikali heitsid.
22. septembri varahommik oli päikesepaisteline ja selge, kuid tuuline. Laeval anti korraldus, et kõik, kellele eelmisel õhtul olid korkvestid antud, need kohe omale ümber panna, sest meie laev ,,RO-22“ viibivat ohtlikus piirkonnas.
Irene, Helje ja mina ronisime kolmekesi reidile, et näha, mis toimub väljaspool ,,laeva põhja“!
Laev oli alles Eesti vetes, umbes Paldiski ja Hiiumaa vahel, kui anti laeval õhuhäire. Ilmselt oli toimumas venelaste rünnak, kas merelt või õhust, polnud meil selge. Kaks torpeedot tabasid luuki kesklaevas, pakiruumi, masinaruumis purustades kaks masinat ja värske vee paagid. Laeva põhja lõi see suure augu. Ruum, mida üks torpeedodest tabas, oli inimestest tulvil, kellest enamikku tabas kiire surm. Ruumi põrand ja laeva lagi sel kohal lendasid õhku, kusjuures suur osa pardalolijaid said ka surma. Laev kaldus vasakule küljele, viies ka inimesed tasakaalust välja.
Selles segaduses plahvatuse mõjust paiskas õhusurve meidki Irenega üle parda, kus meri oli täis peanuppe, inimgruppe appi hüüdmas, laevatükke, uksi ja purunenud päästepaate. Vette kukkudes vajusime kohe vee alla, kerkisime uuesti pinnale, küllap oli abi seljas olevast korkvestist! Silmasin inimeste gruppi millestki kinni hoidmas, proovisin sinna poole ujuda, haarasingi sellest, mis vist oli purunenud päästepaadi külg või mõni uks, sest kartsin, et hirmuga jõud raugeb. Lainetus oli üsna tugev, paisates vastu laevakülge. ,,RO-22“ aga seisis vaikides keset Läänemerd. Laevalaele jäänud reisijad olid käsutatud laeva teisele servale, lootes, et sel moel ehk õnnestub laeval jälle ,,õiget asendit“ saavutada. Minule kingitud šveitsi käeuur jäi eluks ajaks seisma 22. septembri hommikul kell 6.30!
Pääsenult tagasi laevapardale, jagati meile madruste siniseid spordidresse, sokke ja muudki vajalikku. Igale pääsenule ka klaasiga konjakit.
Meil Irenega polnud õnneks füüsilisi vigu, ainult õudsed külmavärinad, hirm edaspidise saatuse ja tuleviku ees. Olles kuivades, küll võõrastes riietes, sai selgeks alles olukord ja tõde, millest ja kuidas olime eluga pääsenud. See aastakümnete eest juhtunud sündmus jättis mu hinge eluks ajaks hirmu ja õudusetunde mustava ja sügava veekogu ees.
Suureks mureks oli nüüd Memme ja teiste saatus, et neid laevalt leida. See polnudki nii lihtne, kuna laevalagi ja trepid olid plahvatuse tagajärjel täis laipu ja sodi. Jõudes lõpuks ,,RO-22“ alla laevaruumi, see laeva ots, Jumal tänatud, purustamata, leidsime Memme Ernaga pakkide otsas istumas ja ,,ühes tükis!“ Kirjeldamatu oli see rõõm ja õnnetunne neid kallistades.
Arvult oli meie laeval surmasaanuid 250 ringis, hukkunute üldarvu hinnati umbes 400, kuid täpne nimekiri laeval olnud põgenikest kartoteegi puudusel jäi umbkaudseks.
Kapten teatas, et liikumiseks siit pole me hetkel võimelised, püüame parandada vigastusi ja siis Jumala abiga uuesti reisi alata! Peale 1½ päevast paigalseismist jätkas laev liikumist 23. septembril tasasema käiguga kui varem, kuid liikus!
Sadamasse sisse juhiti alles järgmisel hommikul. Kapten ütles siis lahkumise eel, et tal omalgi raske seda suurt õnne uskuda, et siiski jäime ellu!
Suurimaks probleemiks oli värske vee puudus, kuna plahvatuse tagajärjel purunesid kõik veepaagid. Kohvi keedeti mereveega, milline oli soolane kui silgu-soolvesi! Samuti pakuti lõunaks ,,Maggi“ supipulbrist keedetud mereveest suppi, nii tulisoolane, kui olla saab. Keegi ei nurisenud, kuna hirm tuleviku ees kaotas isu, oodati vaid pikisilmi Gotenhafeni reidile jõudmist, mis toimus 27. septembri hilisõhtul. Sadamasse sisse juhiti alles järgmisel hommikul. Kapten ütles siis lahkumise eel, et tal omalgi raske seda suurt õnne uskuda, et siiski jäime ellu!
Gotenhafeni jõudmisel astusime laevalt maha vaid minu seljakoti ja reisikorviga. Sadamakail pidas õp. Rudolf Reinaru leina- ja tänujumalateenistuse, õnnistades meid – pääsenuid ja lahkunuid. Peale kurba leinateenistust suunduti mitmele poole üle Saksamaa laiali. Kellel oli võimalus omal algatusel kusagile minna, võis peale registreerimist lahkuda linnast. Ülejäänud saadeti esialgu Gotenhafeni läbikäigu-laagritesse, et sealt siis peatselt sõjatööstusesse või taludesse tööle suunata.
Meie viiekesi (Memm, Irene, Helje, Erna ja mina) võtsime suuna Berliini. Rong koosnes kauba- ja reisijatevagunitest, mis olid täis tuubitud igasugu reisijatega – nii idatsoonist põgenevate sakslastega, et mitte venelastele rinde ees jalgu jääda kui ka meiesugustega – ,,verfluchte Ausländer“ (,,neetud välismaalastega“), keda sakslased meelsasti oleksid vagunist välja tõuganud. Vaatasime reisijatevaguneid juba Memme pärast. Uste küljes rippusid ka nooremad ja julgemad. Otsustasime, et ainuke võimalus on aknast sisse trügida! Lükkasime enne Erna kui väiksema, kes püüdis sees Memme koha pärast võidelda.
Rong Gotenhafenist Berliini väljus kell 22.59. Jõudsime Berliini 29. septembri hommikul kell 7:45. Sinna, inglise ja ameerika pommirünnakutest purustatud linna jõudes oli tunne, et nüüd olen siis lõplikult pagulane võõral maal.
Berliinis jooksime kiiresti läbi varemetes linna. Püüdsime leida Prinz-Louis Ferdinandi tänavat, milles asus ERÜ ,,Eesti Abistamisekeskus“ (,,Estnische Hilfsstelle“). Põgenikke oli seal ees murruna, kõigil sama soov südames – leida seinal asuvalt teadetetahvlilt tuttavat nime või aadressi. Panime tahvlile ka omalt poolt väikese teate kodumaale maha jäänud Taadile [Elleni isa], lootuses, et ehk ta siiski mingil moel või ime läbi pääses venelaste küüsist ja leiab meid vähemalt esialgu Tüüringist (rüütlilossist „Bodenstein bei Worbis“).
Tihedate pommirünnakute tõttu Berliinile, samuti hirmust venelaste läheduse ees, otsustasime viiekesi sealt kohe edasi sõita lääne poole. Võtsime suuna Erfurti peale kell 16.00 – kaheksatunnise rongisõidu järel jõudes Erfurti peajaama öösel kell 24. Punase Risti ,,tädid“ võtsid meid seal lahkelt vastu, helistades kiiresti hotellidesse, kus oleks ruumi ,,emale nelja tütrega“. Olidki kaks avarat, kena vaatega tuba meile korda seatud. Olime kõigest läbielatust nii väsinud ja tülpinud, et peaasjaks oli soe vann ja suletekiga voodi! Need olid puhtad ja mõnusad, uni passis hästi seal. Peenike ,,puhkus“ võis alata laupäeval, 30. septembril.
Puhkus kui niisugune see aeg just päris polnud, sest mure oli suur tuleviku ees. Memm meie keskel oli väikselt optimist ja arvas, et ,,ega’s liiga kaugele Saksamaal tasu minna, küllap kolme-nelja kuu pärast oleme Eestis tagasi ja tiblad löödud uuesti Neeva ja Dnepri jõgede taha, kuhu nad ju kuuluvad!“ Meie, nooremate, usk oli nõrgem. Kuid vaikne lootus nagu õlekõrrest kinni hoidmine oli siiski ka meie südames.
Pühapäeval, 1. oktoobril helistasin Hildegard Schirmerile Bodensteini rüütlimõisa, lootes seal esialgset peavarju meile kõigile leida. Nii ta ju aasta-paari eest oli ka lubanud. [Ellen oli Hildegardiga kohtunud tema aastapikkuse „Reichsarbeitsdiensti – RADi“ tööteenistuse ajal Saksamaal Tüüringis.] Ei jõudnudki telefonikõnest kaugemale, anti lennuhäire ja pommegi polnud vaja kaua oodata. Pärast lõunat käisime ,,Vier Jahreszeiten’is“ (,,Neli aastaaega“) kohvi joomas ja ,,torti“ söömas. Uurisime, millest see tort oli tehtud. ,,Peamiselt saepurust!“ vastas ettekandja rahulikult. Teenimine oli igati viisakas ja korralik ka ärides, kus küll palju midagi müüa polnud.
Enne linnast lahkumist külastasime juba varem – 1939. a. – Erfurti kolinud eestlasi, kes Eestist olid lahkunud palju kergema vaeva ning ,,baltisakslase“ paberitega või ühe perekonnaliikme saksa päritolu tõttu. Nende kohta saime teateid hotelli peremehelt. Need eestlased olid pisut ,,tugevamatel jalgadel“ ja sealse eluga üsna kursis. Andsid meilegi igasugu nõu – milliseid toidukaarte ja riidekuponge küsida. Astusime ka panka sisse, kus vahetasime oma ,,ida-alade“ margad (,,Ostland Marks“) Saksamaal kehtivate markade vastu. Meil oli õnne, sest vahetati meist igale 1000 Reichsmark – saksa marka – korraga. Ametnik päris meilt, kust ida-aladelt pärit? Kuuldes, et eestlased, ütles muiates, et ,,ei tohiks õieti nii suuri summasid korraga vahetada! Olite ju saksa armee sõdureid Eestis hästi kostitanud munade ja peekoniga, tänane väike heategu siin kulub teile tänuks!“
4. oktoobri hommikul pakkisime hotellis oma vähesed asjad kokku. Jõudsimegi Worbisesse rongiga, kus meid vankriga oodati. Peagi hakkasid kõrgel mäetipus puude vahelt paistma Bodensteini lossi kõrged müürid ja tornid.
Seal oli siis üle pika aja muretu ja vaikne magamine mõisa paksude müüride vahel, jällegi voodis, mida võis vast väheks ajaks ,,omakski“ nimetada!
Õhtupoolikul kohale jõudes oli mõisas vastuvõtt kui oodatud külalistele. Meid juhatati mõisahoones asuvasse kirjutaja-raamatupidaja elukorterisse. Enda käsutusse saime kaks tuba köögiga, kõik kenasti sisustatud, lilledki laual. Sellega oligi meil ,,uus aadress ja elukoht“ olemas. Peaasi, et olime omaette ja oli ,,eestlaste nurk“ (,,die estnische Ecke“, nagu poolakatest mõisatöölised meie kodu hüüdsid). Seal oli siis üle pika aja muretu ja vaikne magamine mõisa paksude müüride vahel, jällegi voodis, mida võis vast väheks ajaks ,,omakski“ nimetada!
Järgmisel päeval tutvustas Hildegardi isa, mõisahärra Schirmer, meid ümbruse ja mõisa tööliskonnaga, kelleks olid poolakad ja prantsuse sõjavangid (viimaseid oli mõisas 12). Pealelõunal sõitsime rongiga – kolm peatust – töökoha tõenditega Leinefeldti, meie lähemasse toitlusametisse, mis asus maavalitsuse hoones, et uurida, kas saame ka elatustarbeainete kaardid, hoolimata sellest, et olime seal ,,elukutselised põllutöölised“. Oldi lahked, öeldes, et järgmisel kuul peame oma toidukraami juba mõisast saama – piima, leiva, riisi, jahu, kartulid, sealiha, vorsti jne., mis on igale põllutöölisele ette nähtud. Saime kätte punased majapidamiskaardid nagu sakslastelgi – neli suitsukupongi (4 karpi) ja meist ükski ei suitsetanud; piimakaart 24 päevaks; suhkru- ja marmelaadikaart (viimane oli mingisugune siirupi ja värvi segu); seebi, rasva ja kuivainete kaart (mille all oli mõeldud vaid manna, kruubid ja jahu). Need olid kõik tähtsad ,,paberid“. Samuti saime riietekupongid. Nende kaartidega sai teha äri, eriti suitsudega, sest neid oli vähe tsiviilelanike hulgas liikvel.
Esimesel nädalal olime Ernaga mõisa köögis, koristasime koos ja keetsime suures pesukatlas ploomimoosi. No oli siis seda puuvilja söömist! Seljas oli mul vaid roheline villane kapsun, jalas suusasaapad ja püksid kesk külma oktoobrikuud. Taskud olid küll igasugu riiete ostmise marke täis, kuid poed olid tühjad!
9. oktoobril algas siis jällegi uus peatükk meie elus. Olime jõudnud ,,moonaka“ elukutseni. Töötasime põllul 12 tundi ööpäevas – kella 6st-6ni. Esimesel päeval korjasime koos poola põllutööliste ja prantslastest sõjavangidega põllul kartulivõtust maha jäänud kartuleid.
Nii jäi Ellen koos ema (Memm, Maria Kägu), õe (Irene Kägu-Verder) ja koolikaaslastega (Erna Viires-Remmel ja Helje Andre-Kuusik) Bodensteini lossi mõisatöölisteks sõja lõpuni. Ameerika sõdurid olid esimesed liitlased, kes jõudsid Tüüringi oblastis Bodensteini 7. aprillil 1945. a. Kui aga selgus, et ala jääb Nõukogude Liidu territooriumile, ,,ema nelja tütrega“ grupp põgenes 9. juunil 1945. a. edasi lähimasse Briti tsooni. Pärast ümberpaigutusi saabus Ellen ja tema grupp septembri lõpus Oldenbergi Sandplatzi laagrisse.
