Subscribe Menu

Suurpõgenemine 80. Minna ei tahtnud, jääda ei saanud. Vabadusiha oli suurem surma ohust!

Tänavu sügisel saab 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest isamaalt. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest, isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944 suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.

Ellen Lindaja pani 1994. a oma märkmetest kirja oma septembri 1944 põgenemisloo. Elleni (kes oli 1944. a. 21-aastane) põgenemiskaaslasteks oli tema 46-aastane ema ,,Memm“, Maria Kägu, 24-aastane õde Irene Kägu-Verder ja kaks Rakvere II Gümnaasiumi klassiõde Erna Viires-Remmel ja Helje Andre-Kuusik. Siin Elleni kirjeldus.

Ellen koos emaga, Memmega – foto tehtud ESTO'l 1984.a. pea 40 aastat pärast põgenemist.
Ellen koos emaga, Memmega – foto tehtud ESTO'l 1984.a. pea 40 aastat pärast põgenemist.

19. septembri 1944.a. varahommikul lippasin Rakvere raudteejaama juurde, et selgitada rinde olukorda ja põgenemise võimalusi. Soovitati kohe kompsudega tulla ja rongi oodata, mis loodetavasti siiski veel saabub. Rinne aina lähenes Narva poolt, mida tõendas kaugusest kuulda olev kahurimürin.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more