Heino Hallis ja Olev Orgla käisid Saksa okupatsiooni lõpuaastal 1944 Haapsalu tööstuskoolis. Otse sealt viidi 17-aastased poisid lennuväe abiteenistuslastena Saksamaale ja algasid nende seiklused ning kannatused. Kodumaast eemal, aga koos või paralleelselt, ja suurte sõpradena. See sõprus kestis üle 70 aasta, kuni mõlemad 90-stena, Heino 2017. ja Olev 2018. aastal Rootsis Södertäljes peaaegu naabritena siitilmast läksid.
Heino, kelle I ilmasõjas viga saanud isa elas invaliididekodus ja ema suri, kui poeg oli üheksane, kasvas Haapsalu baptistide lastekodus. Talle oli abiteenistuse kutse pääsetee, sest ega kodutul suurt kusagile minna olnud. Eks olnud tegemist ka moosimisega, sest sakslastel olid seisud hapud ja elavjõudu vaja – lubati teenistust Eestis, piima ja sagedasi puhkusi, hoolsad kasvatajad pidid poisse viinast ning sigarettidest kaugel hoidma. Jutuks muidugi hea.
Olev läks lennuväepoisiks vabatahtlikult. Ema oli küll hirmsasti vastu ja hoidis veel jaamaski varrukast, aga isa ütles, et las poiss läheb ja vaatab maailma. Rohkem Olev Orgla vanemaid ei näinud. Isa olla küll valmistunud Rootsi minekuks, aga paadi mootor jooksnud kokku.
Heino Hallise ja Olev Orgla sõjatee algas 1944. aasta augustis Tallinnas Lasnamäel, kus tehti kõva rividrilli, aga anti veel korralikult süüagi. Aga rinne oli juba Eesti pinnal ja 20. augustil kästi poistel olla valmis Saksamaale sõiduks.
„Osa poisse hüppas selle peale kohe ära. Mõtlesime meiegi, aga siis toodi püssimeeste vahel Lasnamäe väeossa 14 meie vormis poissi. Desertöörid. Viidi ühe vana müüri taha, kostis paar kogupauku ja see tõi meile mõistuse pähe,“ rääkis Orgla.
Seal juhtus Oleviga niisugune lugu, et ta kaotas ära mütsi, käelindi ja kotikese paberitega. 25 aastat peale sõja lõppu leidsid taani lapsed need asjad, otsisid Olevi üles ja panid kraami koolis näitusena üles.
Poisid pandi Tallinnas laevale nimega „Minden“, mis elas üle venelaste lennurünnaku, aga jõudis ikkagi Saksamaale Gotenhafenisse. Olev meenutas poisikesetempu, kui saksa ohvitserid lennukite eest varju jooksid ja eesti lennuväenagad nende toolidele jäetud kabuuridest püstolid pihta panid.
Heino Hallis saadeti Eestist Paldiski kaudu Danzigisse mõni nädal hiljem ja tema nägi valvesse panduna pealt mootorpurjeka „Juhan“ Haapsalus käimisi, kus olla tohutu hulk kraami kaile jäänud ja edasi tegid SD-lased selles nii-öelda soomust ehk võtsid, mis meeldis. Heino nägi ka 1944. aasta septembris Haapsalu sakslaste vastast mässukatset, mis lõppes kümnekonna mehe surma ja paarisaja Saksamaale vangi viimisega.
Orgla saadeti esialgu Gotenhafenist Tšehhoslovakkiasse Egerisse riigimõisa põllutöödele ja sealt edasi Läänemere äärde Wismarisse õhutõrjesuurtüki ehk flaki väljaõppele. Edasi suunati ta Odensesse Eesti diviisi juurde. Seal juhtus Oleviga niisugune lugu, et ta kaotas ära mütsi, käelindi ja kotikese paberitega. 25 aastat peale sõja lõppu leidsid taani lapsed need asjad, otsisid Olevi üles ja panid kraami koolis näitusena üles.
Heino õppis Tüüringis Jenas õhutõrjeballooni käsitsema, tema teenistus oli Olevi omast raskem ja Jenast sai ta minema vahetult enne, kui lääneliitlased linna maatasa tegid.
„Seejärel olime Hamburgis kõigepealt kolm päeva näljas, aga ikka tegid SS-mehed poistele õppusi. Järgmiseks kästi kirjutada alla lepingule, et oleme sõja lõpuni vabatahtlikult Himmleri käsutuses. Ning siis anti igale vabatahtlikule nälja lõpetuseks pool liitrit hernesuppi,“ mäletas Heino, kes jõudis lõpuks marsikorras nagu Olevgi Odensesse. Seal olid toiduolud veel head ja käsutajateks kuni rügemendiülemateni eestlased, aga see idüll ei kestnud kaua.
1945. aasta 17. aprillil saadeti 800 Balti lennuväepoissi, kelle seas oli ka 15-aastaseid, varisevale rindele kahurilihaks. Õnneks päris lahingumöllu nad ei sattunud, aga olid Berliini lähedal, kui rinne lagunes ja abiteenistuse poistel algas koos maanteedel kihutavate Vene tankidega üks suur põgenemine loodetava ameeriklaste tsooni poole. Segadus oli kohutav, inimesed ahastuses.
„Mind tahtis üks saksa perekond omale. Rääkisid, et poeg jäi sõtta, tule sina meile pojaks. Mine tea, kuidas oleks elu läinud…,“ meenutas Olev Orgla. „Aga seda tean, et jäänuks siis Vene tsooni.“
Sõda lõppes nii Olevile kui Heinole Schwerini all ameeriklaste juures. Aga mitte kannatused, sest nüüd oldi ju sõjavangid. Esialgu elas 40 000 armetus seisus inimest lagedal põllul, seejärel viidi 3700 eestlast kapten Made juhtimisel Uklei järve kaldal olnud laagrisse. Noored organiseeriti selles kuulsaks saanud laagris kompaniidesse, Ukleis oli oma vahiteenistus, alustati kooli- ja skaudiõppustega.
Kõik tööriistad, fotoaparaadid, taskulambid ja kompassid võeti ära, nii poisid kui riided lasti läbi täisaunast. Ja mis kõige hullem, laagrisse tulid „omi“ välja nõudma venelased. Õnneks kedagi neile ei antud.
Olev Orgla kirjutas toona päevikusse: „23. juunil Võidupühal saime hommikul 300 grammi leiba, kell 12 suppi, õhtusöögiks oli 25 grammi võid, 50 grammi maksapasteeti, 2/3 heeringat, 10 grammi suhkrut, 30 grammi kunstmett, 100 grammi biskviite ja 300 grammi leiba. Iga päev on meil ennelõunal kolm koolitundi, pärastlõunal ringide tegevus – käsitöö, põllutöö, kirjanduse ja kunstiringid.“
Uklei elu lõppes 20. augustil, mil lennuväepoisid veeti läbi purustatud Saksamaa Belgiasse. Poisid lootsid seal saada inglaste abiteenistusse, aga unistused purunesid kiiresti, sest nad aeti mitmekordsete traataedadega piiratud vangilaagrisse. Kõik tööriistad, fotoaparaadid, taskulambid ja kompassid võeti ära, nii poisid kui riided lasti läbi täisaunast. Ja mis kõige hullem, laagrisse tulid „omi“ välja nõudma venelased. Õnneks kedagi neile ei antud.
Olevi ja Heino sõjavangielu Belgias lõppes 1946. aasta 12. märtsil, kui nad saadeti rongiga tagasi Saksamaale ning majutati Borghorsti linnamajadesse. Eeldusel, et käituvad korralikult, muidu viiakse tagasi traataia taha nagu ungarlastega juhtus.
Lennuväe abiteenistuslased tunnistati mittesõdureiks ja see andis neile väärtusliku displaced personi kaardi koos õigusega DP-laagris elada, aga noored ja nüüd vabad mehed olid uljad. Olev Orgla jäi vahele maalt sinkide linna smugeldamisega ja sai inglaste sõjakohtult 28 päeva vangimaja, Heino Hallisel oli pahandus pussiga.
„Töötasin inglaste juures, kus tehti Balti ja Ida-Saksa odava tööjõuga vanadest autodest uued. Toodi tuhandeid sõjas nässu sõidetud džiipe, mehed lendasid neile peale ja võtsid auto raamini lahti. Parandati ja vahetati kõik, mis sai, pandi Inglismaalt tulnud mootor peale ja džiip vuras minema. Vaat seal tegin ma kord tööpäeva järel kruustangide vahel pussnuga. Jäin vahele, sain süüdistuse materjali varguses ja relva tegemises. Pahandus ähvardas suur tulla, õnneks pääsesin vaid kolmepäevase kartsaga,“ meenutas Heino.
Rootsi jõudis Heino pärast seda, kui oli Inglismaal söekaevurina rüganud, eestlaste söelaevaga, ja pisteti esmalt kui illegaal kaheks nädalaks pokri. Siis pakkus politsei, et küsigu eesti poiss asüüli. Heino küsis ja saigi vastuse, et võib Rootsi jääda.
Olev rääkis endale Hamburgis rootslaste kaubandusesinduses esmalt kolmekuulise Rootsi viisa välja. Mõlemad alustasid Norrköpingis tekstiilivabrikus, aga ei jäänud sinna kauaks. Heino töötas end üles soojuskatelde konstruktoriks ja energiasüsteemi inseneriks, Olev hakkas õppima plekksepatööd ja oli pensionile minnes jõudnud olla kolme töökoja juhataja.
Heino tegeles Rootsis lennuväe abiteenistuslaste andmete kogumisega. Teadis, et kokku võis eesti lennuväepoisse Saksamaale sattuda üle 700, käis hiljem mitmel saatusekaaslaste kokkutulekul, pani oma seiklused pealkirja „Soolane suhkur“ all kirjagi. Alltekstiga, et sõjas oli raske, aga juhtus meeldivatki.
Nagu siingi korduvalt mainitud, oli tegemist sõtta kistud peaaegu et poisikestega. Sestap lõpetaks selle loo Olev Orgla särtsaka meenutuse, mitte vangilaagri tühja kõhuga.
„Käisime Schwerinis, kus meie sõda lõppes, poistega sakslaste suurtes mahajäetud kasarmutes kolamas. Leidsime, et seal olid laod Saksa uhiuusi paraadmundreid täis. Nendega polnud meil midagi peale hakata, aga me leidsime ka hulga kassakappe,“ rääkis Olev ja üheksakümnele lähenenud mehe silm säras nagu poisikesel. „Arvasime, et neis on pronks, hõbe ja kuldsed haavatasaamise märgid! Kuld oli vaja kätte saada, muretsesime siis autoakud ja nägime vaeva, et kappe lahti sulatada. Aga seal sees oli hoopis sõdurite palgaraha. Olime pettunud, sest teadsime, et riigimargad enam ei maksa. Lollikesed, maksis 1949. aastani, oleks me sealt palju võtnud, saanuks kohe rikasteks meesteks!“
Poisikestena sõjakeeristes rängad katsumused läbi elanud Heino Hallisest ja Olev Orglast kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ neljandas köites „Viimase laevaga vabadusse“.
