Aga no kui emakeelega nõnna nihu läks, eks ajagem siis isakeelega läbi, kuldiveerigem seda. Ausalt öelda, mulle see peris meeldib ja vahel endamisi pruugin kah, aga mitte kunagi Kata kuuldes. Koduseid ülemusi peab kah pelgama.
Toetan oma targema otsa tiivanile vai tugitooli ja nuputan. Nende mööblitükkidega olen ma viimasel ajal jusku kokku laulatatud. Vata seal pole kukkumist karta. Noorest peast sai tihti kukutud ja sest pold kedagi. Siis kukkusid selleks, et jälle ülesse tõusta. Aga nüid kukud selleks, et lamama jääda. Nigu orisondaali satud, nii sa sinna jääd. Nii et parem ole kuku poiss ja ära kuku.
Jah, kägu kuuse otsast alla ei kuku. Aga vat käbi kukub küll. Käbi kukub kännu juurika ligidale. Ja äbi tukub änna juurika ligidal. At sa reo, kuda isakeel areneb.
Selle kukkumisega ongi nisuke lugu, et mida kõrgemalt sa kukud, seda rohkem aiget saad. Aga kui mõtlema akata, siis ei teegi aiget kukkumine, vaid just see äkiline pidama jäämine. Nii et kui ei taha aiget saada ega oma kontisi murda, siis muutkui kuku ühtsoodu ja kasvai mitukümmend korda järjest. Kägu teeb seda kogu aeg ja teeb nii osavalt, et püsib puu ladvas ka siis, kui kord kukkumise lõpetab.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
