Minu esimene vahetu kokkupuude Laas Leivatiga oli 1988. aasta sügisel, mil Välis-Eesti Muinsuskaitse Selts kutsus mind kui toonast Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeest Kanadasse külla. See oli nn laulva revolutsiooni aeg, mil kohalikud muinsuskaitse seltsid kodumaal taastasid Vabadussõja ausambaid ja kobestasid pinnast Eesti iseseisvuse taassünniks.
Muidugi olin varem Laas Leivati nimega tuttav Ameerika Hääle vahendusel, mida kuulasin väga sageli. Lisaks Eesti vastupanule kodumaal räägiti Ameerika Hääles tihti ka pagulaste elust – eriti Kanadas, Ühendriikides ja Rootsis.
Kui Laasi esimest korda Torontos kohtasin, kinnistus minu ettekujutus temast kui muhedast ja väga abivalmis hiidlasest. Laas Leivati abivalmidust kiitis ka minu tädi Ida, kes toona oli pikka aega elanud Torontos.
Erinevalt mõnestki teisest sai Laas kiiresti aru kodumaal toimuvast ja mõistis, et pagulaspoliitikute tuge on kodumaa vabadusliikumisele vaja pakkuda kiiresti ja jõuliselt.
(Trivimi Velliste)
Peagi algas kodumaal Eesti kodanike komiteede liikumine, mis päädis 1990. aastal Eesti Kongressi valimisega. Pagulastel oli Eesti Kongressi teokssaamisel väga oluline osa. Laas Leivat oli korralduslikes asjades alati väga abivalmis. Erinevalt mõnestki teisest sai Laas kiiresti aru kodumaal toimuvast ja mõistis, et pagulaspoliitikute tuge on kodumaa vabadusliikumisele vaja pakkuda kiiresti ja jõuliselt.
Laas Leivat oli üks nendest, tänu kelle ettenägelikkusele ja meelekindlusele Eesti riik taastas oma iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel. Ta sai aru, et 20. augustil uuesti iseseisvunud Eesti on seesama Eesti Vabariik, mis kuulutati välja 24. veebruaril 1918 ja mis 2. veebruaril 1920 kindlustas oma püsimajäämise.
Trivimi Velliste
•••
Laas Leivat oli otsekui Eesti riikluse kehastus Torontos, tark ja kannatlik, aga kui oli vaja olla poliitiliselt otsustav, siis väga kindlameelne ja sihikindel.
Mul oli au tunda teda juba Eesti Kongressi aegadest 1990-1991, mil ta esindas Kanada eestlasi Eesti Komitees ja ma töötasin Eesti Kongressi väliskomisjonis.
Iga kord Torontos Tartu Kolledzis käies tundsin otsekui vaimset ja moraalset kohustust ikka läbi astuda tema pisikesest toast ,,Eesti Elu“ toimetuses, et kuulata kasvõi mõni minut targa mehe nõu ja juttu.
,,Eesti Elu“ ajalehe ingliskeelne osa püsis praktiliselt ainult tema sule ja meele abil.
Laas oli tõeline vabadusvõitleja kõigil aegadel, nii okupatsiooniaastail kui taasiseseisvumisel ja sellele järgnenud pikal poliitilisel koristustööl, sest okupatsioon püsib paraku kõige kauem paljude pikalt repressiooni-režiimis elama sunnitud inimeste endi sees…
Ka viimastel aastatel nii pahasti lõhestatud Üleilmses Eesti Kesknõukogus ehk Estonian World Council Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu – ÜEKNis oli temal ikka pigem tasakaalustav, mitte tülinoriv hääl…
Kaastunne meile kõigile, eriti muidugi lähedastele, kaasvõitlejaile, eesti rahvale.“
Sirje Kiin
•••
Tema oli meie kogukonna viimane tõeline ,,Mooses“ ehk rahva tunnustatud liider.
Jüri Puusaag
•••
Ema poolt hiidlasena alustaksin lauluga, mida olen kõigile oma tuttavatele laulnud ja loomulikult ka oma kolleegidele: ,,Vanasti kui maailm loodi, lõi ka Jumal Hiiumaa….meremehi, diplomaate, sündis siia lisaks ka….”
Tegus, heatahtlik ja koostööaldis – sellisena jääb Laas Leivat meie südamesse ja meeltesse.
(Jüri Trei)
Hiidlase Laas Leivatiga sai kohtutud ja Eesti asja aetud päris mitmeid kordi. Oli see ESTO-de või siis Rahvuskaaslaste programmi ürituste (konverentside, kohtumiste) korraldamisel. Meenub, et tähistasime ühe teise kuulsa hiidlase Ernst Jaaksoni 100. sünniaastapäeva ja panin kokku ürituste kava nii Tallinnas kui Hiiumaal. Hiiumaal toimuva konverentsi ja näituse avamisele kutsusime teise kuulsa hiidlase Laas Leivati, kes oma esinemisega aitas palju kaasa selle päeva õnnestumisele. Veel meenub üks kohtumine Tallinnas, kus mul oli au kinkida sinimustvalged lipud, ühe andsin üle Toronto Eesti Meeskoorile ja teise lipu Laas Leivatile, kes sel hetkel esindas Ülemaailmset Eesti Kesknõukogu. Tegus, heatahtlik ja koostööaldis – sellisena jääb Laas Leivat meie südamesse ja meeltesse.
Jüri Trei, diplomaat ja Eesti Lipu Seltsi esimees
•••
Minu viimane kohtumine Laasiga leidis aset juba üle 10 aasta tagasi. Aeg on halastamatu kiirusega edasi liikunud ning natuke juba ka mälestusi räsinud. See, mis on aga meeles, on aga väga positiivne.
Minu jaoks on tähenduslik, et Eesti esindajad Kanadas tulid ja läksid, üritades anda vahepeal positiivse tõuke Eesti ja Kanada suhete arengusse, ent need 3-4 aastased ,,sutsakad“ said olla suuresti edukad just tänu Kanada eesti kogukondadele ja nende liidritele. See oli ja ilmselt on ka praegu vundamendiks, millele diplomaadid saavad alati toetuda.
Kohapealseid ,,jõu ja mõjukeskusi“ oli teadagi mitu, ent Laas oli kahtlemata isikuks, kes teadis alati suurepäraselt, mis toimub ning omas ka väga suurt mõju kogukonna asjades. Tema tiitel ,,aupeakonsul“ viitab nii ,,peale“ kui ,,peamisele“ ning see oli Laasi puhul mõlemat pidi õige. Laas oli tark, nii poliitika-, maailma- kui muudes asjades, alati optimistlik ning vaimult tugev ja, mis isegi ehk kõige olulisem, hingelt väga soe inimene. Tema lahkumine on kindlasti kohalikule kogukonnale suureks kaotuseks ent lootkem, et uuest põlvkonnast on sirgumas samaväärseid juhte ja liidreid, kes Laasi ja kaasa Elleni poolt sisse käidud raja veel laiemaks tallavad. Tänud Sulle, Laas, kõige eest!
Riho Kruuv, ajutine asjur Kanadas, sügis 2009-suvi 2013
•••
- Laas is related to every Estonian living or dead!
- Laas insisted that whenever a man thinks of a women, in a romantic way, his beard will grow!
- Laas told me never to buy shoes that cost more than fifty dollars!
- Laas never missed an opportunity to tell a joke. Whether I understood it or not!
On a personal level, I have known Laas since I was six years old. He was a good friend to both myself and my family. He worked closely with my father on numerous political initiatives. All relating to the goal of seeing a free and independent Estonia. If nothing else, they realized their objective.
Thomas Heinsoo, auasekonsul
•••
Mina ei kahtle selles, et Laas võttis osa igast Toronto Eesti Seltsi korraldatud Vabariigi Aastapäeva aktusest ning tihti oli ta meil imponeeriv kõneleja. Tema sõnavõtt oli alati lugupeetud ja pealtkuulajate hingedele lähedane.
Ta oli meie Seltsi austatud auliige, alati tasakaalukas, mõtles asjad läbi – tõeline patrioot ja diplomaat. Laas kirjutas väga häid artikleid ning talle meeldis naljajutte ka rääkida – ja rahvale meeldis seda kõike kuulata (minule eriti need hiiu naljad olid lähedased, kuna mu vanemad olid mõlemad hiidlased).
Mäletan selgelt, kui alles eelmisel aastal T.E.S. Täienduskoolide märtsiküüditamise mälestusüritusel Laas vestles meie noorte õpilastega sellel ajaloolisel teemal. Nad kõik kuulasid uudishimus ja vaimustuses ning esitasid tabavaid küsimusi, millele Laas oskuslikult ja jutukalt vastas. Tema vastu oli suur respekt.
Oleme kaotanud ühe sihikindla, ausa ja laiahaardeliste teadmistega eestlase!
Anne Liis Keelmann, Toronto Eesti Seltsi esimees
•••
Kohtusime Laasiga esimest korda Torontos Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu täiskogul 2017. aastal. Pärast esimest istungipäeva lubas Laas lahkesti näidata mulle pühapäeva varahommikul Toronto Eesti Maja, kus tegutsesid Eesti Lasteaed, skaudid ja kohvik. Nagu ilmselt sageli juhtus, oli Laas ise samal ajal hoopis teiste kohustustega hõivatud ja minu sõidutajaks ja maja tutvustajaks sai hoopis tema armas abikaasa Ellen. Varahommikul kihutades nende pisikese punase autoga Eesti Majja mõtlesin endamisi, et küll on Laasil abikaasaga vedanud. Suurtel meestel on ikka neid toetamas hoolitsevad ja abivalmid, väikesed ja tragid abikaasad, kelleta jääksid paljud tähtsad asjad tegemata. Nende väike punane auto transistorraadioga jäi mulle alatiseks meelde.
Sirle Sööt, Rootsi, ÜEKNi esimees
•••
Aastaid tagasi EKNi liikmeks astudes mõjus väga positiivsena, et Laas oli üks vähestest, kes tollases kogukonna liikumist põhiliselt suunavas ,,meeste maailmas“ kuulas ära ja võttis arvesse ka kogukonna nooremate naisliikmete arvamust.
Ta oli väga töökas ja koosolekutel sõna võttes olid tema argumendid põhjendatud ning toetusid faktidele.
Tema oskus erinevate inimestega positiivseid suhteid luua oli muljetavaldav.
(Reet Marten-Sehr)
Samuti oli Laasil haruldane võime kõige pingelisematel koosolekutel tõmmata pingeid maha, ilmselt ka tänu sellele, et tal oli pea igaks olukorraks tagataskust võtta üks hiiu nali. Tema oskus erinevate inimestega positiivseid suhteid luua oli muljetavaldav.
Reet Marten-Sehr, EKNi abiesimees
•••
Paar aastat tagasi oli mul võimalus osaleda arutelus Eesti Vabariigi president Alar Karise ja Laas Leivatiga. Tõtt-öelda tundsin ma isegi rohkem elevust lava jagamisest Laasiga ning seda puhtalt sel põhjusel, et Laas oli minu jaoks nagu mu varem lahkunud vanaisa – väliseestluse hiiglaslik kehastus.
Sõja ja terrori eest põgenemisest kaugele, kuni uue elu omaks võtmiseni ei lakanud ta kunagi oma rahvust toetamast – olgu siin Kanadas või Eestis, kas kultuuri ja keele või julgeoleku ja demokraatia vallas. Uhke kanadalasena mängis ta tähtsat rolli ka Kanada julgeoleku tagamisel.
Jään alatiseks mäletama sära Laasi silmis, mis andis nii palju edasi: vastastikune mõistmine mõnest (geo)poliitilisest küsimusest; intensiivne toetus mõnele seisukohale; sügavalt juurdunud ühtekuuluvustunne.
Laasi lahkumine tähendab meie kogukonna sõbra, mentori ja justkui institutsiooni kaotust. Mälestus, pärand ja töö, mille ta meile on jätnud, elab tugevalt edasi neis, kel oli õnn teda tunda.
Suur tänu, Laas, su panuse, inspiratsiooni ja sõpruse eest!
Josh Gold, EKNi liige
•••
Laasiga kohtusin peamiselt ÜEKNi täiskogudel, kus arutati aastakoosolekul tavakohaseid aruandeid ja kodukorra muudatusi jne.
Laas oli minu kõrval kindel meeskoori bassi-laulja ja nagu alati, väga sõbralik.
(Aho Rebas)
Vanasti oli ÜEKNi saadikute hulgas palju koorilauljaid ja õhtustel koosviibimistel moodustasime tihti nais-, mees- ja segakoorid, et pakkuda meelelahutust endile ja kuulajatele. Laas oli minu kõrval kindel meeskoori bassi-laulja ja nagu alati, väga sõbralik.
Aho Rebas, Rootsi, ÜEKNi abiesimees
•••
Minule meenub kaks asja. Esiteks, Laasi väga selge arusaam Eesti julgeolekupoliitilisest olukorrast ja ohtudest – ta oli alati valmis rääkima ja kirjutama nendel teemadel teravalt, kuid tasakaalukalt, igal juhul tabavalt. Teiseks, Laasi hiidlaslik huumorimeel – ükskõik kui tõsist teemat ta kõne käsitles, ta oskas kuulajat rahustada mõne kergemeelse naljaga. Laasi panus kogukonnale oli võrratu.
Veiko Parming, AS Eesti Maja Torontos esimees
•••
Käina mehele Peipsi piirilt
Armas sõber Laas!
Kui kuulsin, et lauluvennad tahavad sinuga „Kuldrannakese“ helidega hüvasti jätta, teadsin, et pean sel puhul nendega ühinema ja laulurivis seisma. Selle laulu sõnad ühendavad meid kindlamalt kui miski muu. Varases koidukullas on kõik kodurannad sarnased, paiknegu nad Soela väinas või Peipsi läänekaldal.
Head kodusadamasse jõudmist!
Eerik Purje, kauaaegne sõber
•••
Laas mängis mitmes tükis kaasa, mida minu ema Endla Komi Eesti Rahvusteatris lavastas, aga Laasil oli alati tegemist oma teksti päheõppimisega.
,,Mees Merelt“ lavastuses oli tema kapteni rollis, muidugi kandes kaptenimütsi. Ta pani oma teksti sinna mütsi põhja sisse ja vaatas seda laval mitu korda, kui sõnad ei tulnud meelde. Sai hakkama ja publik ei saanudki aru, arvas vist, et mütsi keerutamine oli osa lavastusest.
Piret Komi, kaaslane Eesti Rahvusteatris
•••
Teistes oludes oleks Laasist võinud saata suurepärane näitleja. Tema mängimata rolliks jäi Põrgupõhja uue Vanapagana Jürka.
Kalle Kadakas, Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja, mängukaaslane Eesti Rahvusteatris
•••
Laasil oli hea huumorimeel ja talle meeldis nalja teha. Mitmel korral, kui olime Niidiotsal (talus), toimusid väikesed näidendid, milles Laas esines noortega. Laas oli autor, näitleja ja lavastaja. Fotol näeme Laasi ühes etenduses. Et täpsemalt selgitada, mis rolli ta mängis, paigutas Laas otsaesile sildi ,,Romantic Lead“.
Helle Arro, kauaaegne perekonnasõber
•••
Laasil oli eriline anne ka kõige tõsimates sõnavõttudes leida midagi erilist ja lisada sellele humoorikat, tavaliselt mingi hiiu nali.
Tal oli huvi ja aega igaühega rääkida, neid õppida tundma.
Inimesed nagu Laas ja Edgar Marten olid ainulaadsed, ,,they broke the molds“ peale neid.
Elle Rosenberg, Toronto Eesti Seltsi juhatuse liige
•••
,,Kas ma sulle seda olen rääkinud…“ küsis Laas tihti, kui tema Eesti Elu ,,tuppa“ nõu küsima läksin. Tavaliselt ei olnud, sest lugusid oli tal lugematul arvul. Nii oli mul võimalus osa saada mitmest huvitavast seigast, mis seotud Laasi eluga, aga neis lugudes ei tõstnud ta esile ennast, vaid need laiendasid ja avardasid teadmisi esialgset küsimust üles toonud olukorra või isiku erinevatest külgedest.
…kui kraam oli müüdud ja müümata osa koristatud ning hiigelsummad kokku loetud, ootas kõiki talgulisi legendaarne Laasi hapukapsasupp.
(Kai Kiilaspea)
Lisaks avalikule elule oli Laasil ka palju nähtamatuid rolle. Üks neist oli seotud AKEN (Akadeemilised Kanada Eesti Naised) Hiigelbasaaridega. Laas oli üks, kes koos abikaasa Elleniga, basaari kauaaegse juhatajaga, mööda linna ringi sõitis ja annetatud kraami Vana-Andrese kirikusse või hiljem Eesti Majja müümiseks vedas. Veel tähtsam oli tema roll iga-aastase basaari lõpetajana, sest müügipäeva lõpuks, kui kraam oli müüdud ja müümata osa koristatud ning hiigelsummad kokku loetud, ootas kõiki talgulisi legendaarne Laasi hapukapsasupp.
Kai Kiilaspea, kolleeg Eesti Elus
•••
Paljud teist on Laasi sotsiaalselt tundnud ja/või Laasiga EKN-is palju kauem koos töötanud kui mina. Tundsin Laasi kui üht oma lähima sõbra isa.
Laas ja mu isa jagasid kohustust peaaegu 10 aastat, et mind ja Maajat viia eesti kooli. Tavaliselt rääkis Laas meile nalja või juhtis kannatlikult liiklust meie koolitüdrukute itsitamise saatel tagaistmelt. Maaja sünnipäevapidudel valmistas Laas oma kuulsat hapukapsasuppi ja hotdoge; need ei olnud tavalised pitsapeod. Laas oli esimene, kes mind nende talus sõitma õpetas – tegelikult ta mind ei õpetanud – loopis mulle autovõtmeid ning mina ja Maaja sõitsime tema oranži Broncoga farmis ringi.
Viimase paari aasta jooksul EKN-is oli Laas mulle tohutult toeks mõne väga raske otsuse juures, mida me organisatsioonina tegime. Ta oli alati rahulik ja mõistuspärane nii EKN-i koosolekutel kui ka ÜEKN-i koosolekutel, kus ta EKN-i esindas. Kui Laas rääkis, siis inimesed kuulasid.
Ma jään igatsema tema huumorit ja jah, isegi tema hiidlaste nalju, mis tavaliselt alustasid ja lõpetasid tema avalikke kõnesid – millele järgnes sageli Ellen armastavalt silmi pööritades!
Puhka rahus, armas Laas.
Kairi Hemingway, EKN president
•••
Laas oli köögis meister – ta tegi palju rohkem kui kuulsat hapukapsasuppi.
Laasi Niidiotsa pannkoogid olid iga inimese lemmikud ja alati kurtsime, et ei saa neid küllalt tihti. Püüdsin retsepti saada, aga Laas ütles, et tal retsepti ei olegi. Iga kord tsipake erinev, aga alati väga maitsvad koogid – mingi kohupiima ja kaerahelveste koostis. Ega Laas pole ette kuulutanud küpsetamise plaanidest ja ei saanud ise jälgida, kui ta tainast segas, sest ta hakkas tegema nii vara hommikul, kui kõik teised veel magasid. Aga Laas oli väga lahke, sest lubas mul edasi praadida, kui ma üks kord ärkasin.
Maaja Matsoo, kauaaegne perekonnasõber
•••
Meie pere elas sakslaste ajal mõnda aega Käinas Laasi vanaema majas.
Kui olin kuueaastane ja Laas kolmene, olin õpetanud talle ,,riigivastaseid“ lorilaule, üks neist Lily Marleeni viisil. Muidugi ei saanud mina ja veel vähem Laas nende laulude sisust selles vanuses aru. Vanemad hiidlased rääkisid, et meid oli korrale kutsutud, ka sakslaste poolt, et niisuguseid laule vallamaja trepil ei laulda. Laas tuletas hilisematel Hiidlaste Seltsi koosviibimistel naljaga pooleks meelde, et sealt tema hilisem poliitiline karjäär algas – 3aastasena ,,sobimatute riigikorra-vastaste“ laulude laulmisest vallamaja trepil Hiiumaal.
Anu Sõrra, lapsepõlvesõber
