Milline on täiuslik kingitus ühele rahvale? Vabadus, iseolemine, oma riik. 20. augustil 32 aastat tagasi kingiti meile ühise palve ja jaatuse peale taas oma riik. Ei, mitte uus, vaid just seesama, juriidiliselt järjepidev Eesti Vabariik.[i] Riik, mille meie vaarisad ja –emad 1918. a välja kuulutasid ja mille me 1940. a kahe totalitaarse suurriigi vahel eelnevalt sõlmitud pakti alusel kaotasime[ii].
Unistuste, aga ka varjutuste riik. Heas ja puudulikkuses, ometigi täiesti tõeline ja oma.
Eesti Vabariik ei langenud deus ex machinana taevast laulukaare all laulu loitsivale rahva ühendkoorile sülle[iii] . Meie rahvuskoda on rajatud esivanemate palvete ja loendamatute tundmatute ohvrikivide peale. Okupatsioonivõime trotsides, vaba maailma rahvaste pere poolt pooleldi unustatuna eneses Tõe Sõna alal hoidnuna olime jätkuvalt vabaduseküpsed.
Taasiseseisvumise jumalik hetk saabus Toompea lossis veidi enne 20. augusti kesköötundi, kui Eesti NSV Ülemnõukogu esimehe Ülo Nugise[1] haamrilöök ja sellele järgnenud pisut pastor-paatoslik häälekaik kinnitasid Eesti Vabariigi taasiseseisvust.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
