Teadsin juba, et ta on eestlaste kogukonnas kõike ettevõetut kohusetunde ja pühendumusega teinud, kuid Ukrainas toimuvaga seoses ei tekkinud tal hetkekski kahtlust, et oma maja uksed sealt saabuvatele põgenikele avada. ,,Minu ema ja isa olid kunagi põgenikud. Loodan, et neid võtsid vastu ka sõbralikud inimesed. See on justkui paying it forward. Loomulikult tahan ma aidata!“
Toomase vanemad olid ühed paljudest, kes 1944. aasta septembris Eestist üle mere Rootsi läksid, teadmisega, et jõuludeks saadakse koju tagasi, sest ega liitlased seda nii ei jäta. Isa Roman oli olnud Lihulas politseinik ja ema Leida Varglas kooliõpetaja. Rootsis pandi leivad ühte kappi ning seal sündis poeg Jaanus. 1951. aastal saabus noor pere koos mitme teise sugulasega Halifaxi. Mõned aastad sai veedetud Quebecis, kus isa töötas joonestajana ajaloolises Davie laevatehases, mis on pea kaks sajandit järjest Kanadas tegutsenud. Toomas sündis ja elas oma esimesed eluaastad Quebecis.
Päris oma koduks sai aga väike kahekordne maja Põhja-Torontos, kus paljude teiste eestlaste eeskujul üüriti ülemine korrus välja. Toomas jutustab: ,,Mäletan, et see oli üks pere Taanist. Neil oli minuvanune poiss. Ja tal oli maailma ainuke lego. Mängisime päris palju koos, kuigi ma ei mäleta, mis keeles täpselt rääkisime ja kas ma talle eesti keelt ka õpetasin. Lastel tuleb see ühine mäng ilma ühise keeleta nii kergesti välja.“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
