[Torontos üles kasvanud Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024). Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse.]
Teise maailmasõja lõpu poole toimusid Sileesias lahingud, millest võtsid osa eesti üksused ning milles langes eesti sõdureid. Et paljud eesti patrioodid sõdisid sõjas saksa poolel – see jääb tähtsaks, kuid tundlikuks pärandiks eesti sõjapõgenike loos. Tasuks tuletada meelde tolle aja keerulisi asjaolusid.
Järgnedes venelaste ja sakslaste vahelise Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisele, sattus Eesti Nõukogude Liidu okupatsiooni karmi küüsi, mis tõi endaga kaasa riigi institutsioonide ja juhtkonna hävitamise, eraettevõtete riigistamise, kaitsejõudude hõivamise, sundmobilisatsiooni Punaarmeesse ja küüditamised Siberisse. Seetõttu tervitas suurem osa eesti rahvast sakslaste 1941. aasta sissetungi, mis tõrjus neetud kommunistid riigist välja (ehkki saksa okupatsioonivõimud eestlastele olulisel kombel enesemääramise õigusi ei andnud ja rakendasid omal moel samuti repressiivset ühiskonnakorraldust).
Arvukas osa lõi eesti üksuseid saksa relvajõududes (kuna Wehrmacht reeglina mittesakslasi vastu võtta ei tahtnud, nimetati neid SS-üksusteks, kuigi praktiliselt lahinguväljal sõdisid tavalise armee kõrval).
Sellistes oludes puudusid rahvuslikult meelestatud eesti meestel head valikud. Eesti sõjaväge asutusena enam ei olnud, samuti sõltumatut eestimeelset riigivõimu, mis saanuks mehi strateegiliselt suunata. Jäi valitsema üldine arusaam, et relv käes punaste vastu võideldes luuakse parimad eeldused Eesti tuleviku heaks. Nii läks üks osa mehi soomepoistena põhjanaabreid toetama, teine osa Eesti Omakaitsesse. Arvukas osa lõi eesti üksuseid saksa relvajõududes (kuna Wehrmacht reeglina mittesakslasi vastu võtta ei tahtnud, nimetati neid SS-üksusteks, kuigi praktiliselt lahinguväljal sõdisid tavalise armee kõrval).
Eesti üksuste sõjalisi tegevusi Saksa relvavägedes võib laias laastus liigitada kolme faasi: 1943-44 lahingud Ukraina rindel, 1944 kodumaa kaitsmine Eestis ning 1945 lahingud Sileesia rindel. Üksuste nimetused ja koosseis muutusid sellise üldise tunnusega, et mida hullemini saksa rinne lagunes, seda laiemalt värvati, survestati ja mobiliseeriti eesti mehi nendesse üksustesse.
Teel Sileesiasse peatume oma reisil Varssavis ja Krakowis, mis mõlemad jätavad kena mulje – üleüldse naudime väga Poola külastamist. Siin on majutus, toit ja sisseostud soodsamad, samas turvalisem ja pingevabam tunne võrreldes lääne riikidega. Inimesed on sõbralikud ja kuidagi õhkavad vaikset enesekindlust. Inglise keelega saab hästi hakkama, õieti paremini kui näiteks Prantsusmaal-Saksamaal, kus kohati tundub, et vaadatakse natuke viltu külalisele, kelle riigikeeleoskus puudulikuks jääb.
Läheneme Sileesiale lõunast, Moraaviast, suundudes Opole (saksa keeles Oppeln-i) poole. Siin langes Eesti Diviis nn. „Oppelni kotti” märtsis 1945, kuna eestlaste kõrval lagunes kaitseliin kummalgi küljel ja taandumiseks käsku ei saadud, kuni oldi juba sisse piiratud. Üksus kandis raskeid kaotusi, kuid enamus mehi surusid end siiski välja, ohverdades raskerelvastuse. Lahingus teenis välja ohvitser Alfons Rebane Raudristi rüütliristi tammelehtedega – ilmselt üks kõrgemaid eestlasele antud sõjalisi autasusid.
Külastame väikelinnu nagu Głogówek ja Prudnik, kus elab vastavalt u. 5,000 ja 20,000 inimest. Tore on see, et ka väiksemates linnades on oma linnakirik, raekoja plats ja kenad munakividega kaetud vanalinnatänavad. Opole on juba Tartu suurune linn ja seal valitseb samuti üliõpilaste nooruslik vaim.
Mida mõtlesid ja arvasid eesti sõdurid Sileesias, arvestades, et kodumaa oli juba kaotatud ja edaspidise sõdimise funktsioon oli vaid Punaarmee Berliini pealetungi viivitamine?
Läheme Oppelni koti ala maastikuga tutvust tegema. Lõunapoolne osa on künklik põllumaa, põhja pool mets. Metsasihtide äärde on laotud ridamisi maharaiutud tüvesid. Valime ühe vaikse sihi ja uitame veidi. Peamiselt on siin männimets, vahel mõningad tammed, kuused ja kased; metsaalune on kaetud sõnajalgade ja mustikataimedega… näib, et see pole eestlase jaoks nii väga võõras pilt. Mõtted viivad aga nende noorte eesti meeste juurde, kellele jäi see viimaseks vaatepildiks. Õpime, et üks kohalik eestimeelne harrastusajaloolane tegeleb sõdurite ühishaudade otsimisega, kellest suur osa osutub eestlasteks. Tema sulest on ilmunud ka raamat, mis kannab nime „Porisse tallatud lootus”.
Sileesias käime ka vaatamas Neuhammeri laagrit (Świętoszów), kus praegu asub poola sõjaväebaas. 1945. aasta alguses oli see paik, kuhu suunati kiirväljaõppele Eesti Diviisi mehed enne rindele viimist. Mida mõtlesid ja arvasid eesti sõdurid Sileesias, arvestades, et kodumaa oli juba kaotatud ja edaspidise sõdimise funktsioon oli vaid Punaarmee Berliini pealetungi viivitamine? Välja tuuakse nii utoopilisi kui praktilisi kaalutlusi – lootus Saksamaa langemise järel ühes lääneliitlastega Eestit vabastama minna, kambavaim ehk tahe olla „oma poistega” lõpuni, ning soov langeda lääneliitlaste ja mitte punaste kätte vangi (või võimalusel üle joosta). Oli ka sõdureid, kes suutsid üldist segadust ära kasutades sõdimisest kõrvale viilida, kuid see oli eluohtlik, sest sakslased kütsid desertööre. (Hinnangud – H. Ojala).
Photo gallery
Sileesiast edasi algavad n-ö veremaad (viidates ajaloolase T. Snyder-i terminoloogiale), kus pandi toime mitmed rõvedamad sõjalised kuriteod. Sealhulgas ka natside hävituslaagrid, mida suures jaos paigutati okupeeritud Poola aladele. Läheme ka meie kurikuulsat Auschwitzi oma silmadega nägema.
Mul meenub ühe hea sõbra lugu ta vanaema saabumisest Auschwitzi. Ohvitser valinud ta rivist välja: tütarlaps olevat juudi kohta nägus, blond. Pandi laagris tööle, kuni Punaarmee sisse murdis ja vangid vabastas. Lõpuks jõudis Kanadasse – minu teada on ta siiamaani elus, oma ea kohta tegus ja kraps.
Giid näitab meile kohta, kus rongikondade kaupa juudid üles rivistati ja üle vaadati. Kolm igast neljast viidi end „puhtaks pesema”, ehk otse gaasikambrisse. Ülejäänud väljavalitud pandi tööle: jäid ellu – kes, kui kauaks. Surmanuhtluse teenis iga asja eest, kui hirmsad olud ei tapnud varem. Külmavärinad tabavad keha; pea läheb tuimaks. Kuum kuulihaav lahinguväljal pole ka nii hirmus, kui see külm kliiniline tapamasin. Neid inimesi hävitati karjade kaupa justkui hädiseid loomi, ellu jäetute kehade peal katsetati eksperimentaalseid protseduure, nagu laborirotid. Looma väärtus polnud ka nii madal.
Vabatahtlikke motiveeris võimalus võidelda kommunistide vastu, ning valdav osa mehi värvati sunniviisiliselt: näiteks, 1944. aastaks olid sakslased laiendanud mobilisatsiooni kõigile kuni 40-aastastele eesti meestele.
Mis sai eesti sõduritest Sileesias? Olles sattunud sõja lõpupäevil rinde taha, pandi relvad maha ja püüti väiksemates gruppides lääneliitlaste poole põgeneda, arvestades (õigustatult), et üksikuid sõdureid Punaarmeele üle ei anta. Selleks pidi aga läbima Tšehhi, mis pulbitses vihavaenu ja verejanu täis partisanidest. Saksa poolel sõdinud mehi ootas kohutav veresaun (nn „Tšehhi põrgu”), milles u. 500-1000 eestlast hukati. Paljudel õnnestus siiski pääseda ning jõudsid välja Saksamaale. Saksa mundrit kandnutel ootasid raskused, sest neid tihti „skriiniti” välja DP laagritest, kuid paljud jõudsid emigreerida Põhja-Ameerikasse ja saada aktiivselt osa väliseesti kogukondade üles ehitamisest.
Saksa sõjaväes teenis ca. 70,000 eesti meest: 50,000 mobiliseerituna ja 20,000 vabatahtlikuna. Vaevalt olid enam kui väike osa neist suures vaimustuses natsismi ega Suur-Saksa maailma vallutamise suhtes. Vabatahtlikke motiveeris võimalus võidelda kommunistide vastu, ning valdav osa mehi värvati sunniviisiliselt: näiteks, 1944. aastaks olid sakslased laiendanud mobilisatsiooni kõigile kuni 40-aastastele eesti meestele. Relva-SS-ile allutati ka teisi rühmitusi, näiteks piirikaitse. Eestlaste üldist meeleolu iseloomustab, näiteks, „heil Hitler” asemel hõikamine „ei ütle”, mis saksa ohvitseride kõrvadele kõlanud ilmselt piisavalt sarnaselt, et pahandust vältida.
Ehk siis, topeltokupatsioon ja sundmobilisatsioon on kriitilised tegurid, mis eristasid baltlastest saksa mundri kandjaid lääneeuroopa rahvuste omadest. Eesti mehed ei sõdinud oma riigi vastu; ja polnud neil antud oludes paremaid võimalusi võidelda selle eest. Nii Nürnbergi tribunal kui USA valitsus tegid Balti SS üksustele erandi, teatades, et neid ei saa pidada vaenulikuks ega kuritegelikuks jõuks.
Tagantjärgi võime mõtiskleda: kes kasutas ära keda? Kuivõrd eesti sõdur, kes tänu saksa relvastuse, väljaõppe ja toele sai 1944. aastal oma kodumaad kangelaslikult kaitsta (millele muuhulgas võlgnesid enamus sõjapõgenikest läände pääsemise)? Ja kuivõrd Saksa võim, mis mattis porisse paljude eesti poiste lootused Ukraina ja Sileesia põldudel selleks, et oma rassipõhiseid fašistlikke vaateid maailmale peale suruda? Lõppkokkuvõttes kuulub selline analüüs tagantjärele tarkuse valdkonda. Meie ei olnud osalised ja meil on teatud luksus, et me ei pea laskma sellel küsimusel oma hinge koormata.
Kui lugeda Tšehhi põrgu kohta internetist, pole raske kohata arvamust: võib-olla oli see jube, nende meeste saatus – aga palun vabandust, kui ma mõne natsi surma pärast ei nuta! Ja kui endaga aus olla, kes meist ei kasuta vahel sellist loogikat vaenlase peale mõeldes? Siiski võiksime meie eestlastena näha vaeva, et meil endil oleks jätkuvalt selge ajalooline arusaam asjaoludest, mis oma inimeste otsuseid ja valikuid määrasid. Ning loota ja nõuda teistelt inimestelt vähemalt teatud tasakaalukust. Tegelikult olid ju lääneliitlased sarnases lõksus. Võideldes Nõukogude Liiduga samal poolel, pidid nad sõlmima omaenda lepingu saatanaga: sellise, mis alistas natsid, kuid võimendas Stalini mõrvarlikku režiimi.
Käisime varem oma reisil ka Nürnbergis ja nägime kohtusaali, kus mõisteti kohut natsikurjategijate üle. (Muide, eesti sõduritele, endiste saksa mundri kandjatele, usaldasid sõjavõitjad üliolulise ülesande valvata kõrgemaid kurjategijaid.) Nürnbergi protsess, mida muuseas britid esialgu pidasid ülearuseks, osutus siiski õigusriigi võidu ning tõe ja õigluse austamise sümboliks. See demonstreeris natsismi õudusi nii selgelt ja metoodiliselt, et ükski sakslane ei saanud õigustatult nendes kahelda ega nendest mööda vaadata. Ning kuigi Nõukogude Liit nautis teatud „võitja õigust”, oli ka selles suunas mingit kasu. Nimelt tuli kohtuprotsessi käigus avalikkuse ette tõde Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollidest (tänu saksa kaitseadvokaatidele), ning venelaste katsed ajada Katõni mõrva süü sakslaste kaela lükati tagasi.
Püüdes jääda Teises maailmasõjas erapooletuks, Balti riigid jäid hoopis kahe massiivse purustuspalli vahele, mis lõhkusid neid mõlemalt poolt.
Saksa-juudi filosoof Hannah Arendt iseloomustas läbinägelikult nii Natsi-Saksamaad kui Nõukogude Liitu kui totalitaarseid liikumisi. Totalitarism erineb autoritaarsusest selles, et riigivõim ei tugine ainult toorele jõule, vaid ka oma inimeste tulihingelisele kirele lihtsa ja köitva narratiivi vastu. Ning liikumistena nõuavad nad järjest rohkem süüdlasi, vaenlasi ja ohvreid ideoloogilise puhtuse nimel. Püüdes jääda Teises maailmasõjas erapooletuks, Balti riigid jäid hoopis kahe massiivse purustuspalli vahele, mis lõhkusid neid mõlemalt poolt. Pole tänapäeval sugugi vähem tähtis, et seista raudkindlalt lihtsustavate ideoloogiate vastu, ükskõik kuskohas poliitilises spektris nad ilmuvad – ja eriti raskematel aegadel jääda truuks põhiväärtustele nagu tõde, mõistus ja halastus.
Rohkem lugemist huvilistele:
T. Hiio, “Eesti üksustest Wehrmacht’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses Teise maailmasõja ajal“
H. Ojala, Delfi, “Katkend raamatust: “Sileesiast Tšehhi põrgusse” ehk nimetud eestlaste hauad Tšehhimaa mullas”
A. Einman, Postimees, “Ajaloolane: Sileesias on leitud kümnete eestlaste sõjahaudu“
H. Tammemäe, Kultuur ja Elu, “Põrgu, mis oli hullem kui põrgu“
H. Ojala, Delfi, “Katkend raamatust: Kas Eesti Diviis oleks sõja lõppedes suutnud läbi Tšehhi ameeriklasteni murda?“
A. Savitsch, Delfi, “Kiri: Kolonel Rebane 100”
