[Torontos üles kasvanud Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024). Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse.]
DP Kroonika arvestab, et 1944. aasta lõpuks oli Berliinis ja selle ümbruses elamas ~8,000 eestlast, ehk siis umbes üks viiendik eesti pagulastest kogu saksa aladel. Üks nendest oli minu vanaema Aksella Lokk (siis Rets), kes elas siin kaheksa kuud, septembrist aprillini (1944-45). Eesti pagulasi nagu mu vanaema võeti tööle saksa tööstustesse – olles pääsenud üle Läänemere, leidsid nad end nüüd kohustuslikus tööteenistuses, elades barakkides traataedade taga ja täites sakslaste käsklusi.
Berliini jõudes otsime esimese asjana üles Wilhelmshageni läbikäigulaagri, mis oli ka minu vanaema esimene kokkupuude linnaga. See asub Berliini linna idapoolse tiiva kõige kaugemas tipus, S-Bahn-i S3 liini eelviimases peatuses. Raudteejaamal on ühel pool väike äärelinn, teisel parkmets. Jaamaesiselt muruplatsilt leiame mälestusmärgi, mis tunnustab laagrist 1942-45 läbi käinud võõrsundtöölisi, viidates ka sellele, et metsavahel on veel märgata originaalseid kasarmuid. Meie esialgsed katsed neid üles leida ebaõnnestuvad, selle asemel satume metsas ootamatult liivaluidetele, mille vahel on peidus punkrid. Õpime, et osad on pärit sõjaajast ja teised rajasid Ida-Saksa võimud hiljem, ilmselt moonaladudeks. Endine piiratud ala meenutab tänapäeval pigem kohta, kus noored võiksid pidada salareive.
Wilhelmshageni barakid leiame siiski üles teisel pool raudteerööpaid elamupiirkonna kõrval, ühes väiksemas metsas. Barakklinnakut ümbritseb kahekordne kõrge traataed, võsastunud hoov ja „asbest” hoiatussiltidega lagunenud hooned sobiksid hästi mõne krimipõneviku lavastuskohaks.
Olles järsku keset sõda üksi võõras riigis, tegi mu vanaema kokkuleppe tema parima sõbrannaga, Asta Pirnimäega (hiljem Luik): räägime, et oleme õed – lähema päringu korral poolõed, ühe ema lapsed. Seda väljamõeldist teadsid tõsi olevat isegi teised eestlased, ning tänu sellele said 26-aastased varasemad Tartu Ülikooli klassiõed kokku jääda mitu aastat – teineteist toetada läbi keeruliste aegade. Vastasel juhul oleks mu vanaema olnud tõesti ihuüksi, sest tema vähesed sugulased olid jäänud Eestisse.
Esimest paari nädalat saatis täielik tundmatus: enda tulevik, uus päevakord, järgmine sihtkoht, omaste elud kodumaal, oma maa ja rahva saatus. Alles olid nad tulnud Tartust hobusevankriga, kui seda linna evakueeriti. Nüüd põles Tallinn leekides ja nad olid kodumaalt kaugel – kui kauaks, keegi ei teadnud.
Mu vanaema oli esimestel nädalatel pidanud väikest eksprompt päevikut. Lisaks oli ta vanemas eas pannud kirja oma meenutusi ning koos Astaga lasknud salvestada ühe tunnipikkuse videointervjuu, mille ma olen tänu VEMU-le nüüd kätte saanud. Mu vanaema põgenemislugu ei ole kõige põnevam, hirmsam, uhkem ega tähtsam. See on lihtsalt ühe noore eesti naise lugu tema hulluks läinud maailmas äkitselt pea peale pööratud elust. Igal põgenikul oli oma lugu, nagu igal rahvarõivavööl oma muster.
Pühapäeval, 24. septembril viiakse neid Gotenhafeni (Gdynia) sadamast traataia taha sõjaväelaagrisse, kust alles välja aetud venelased. „Meid on ruumis neli naist,” loeb meenutustest. „Ootusrikkalt võtavad meid vastu baraki päriselanikud – kärbsed ja lutikad.” Tallinnast kaasa antud kahte tosinat keedumuna jagab ta oma uute toakaaslastega. Kohanemisest pole kasu, sest järgmisel päeval juba aetakse rongile.
Kolmandal päeval saab viimaks sauna: inimesed duši alla ja riided täid tapvasse kuuma ruumi. Seista mitmetes sabades – röntgen, arstlik läbivaatus, täikontroll – kuni lõpuks kuulutatakse vastuvõetavaks.
Wilhelmshagenis sagib rahvast ja esimesel ööl magatakse ühiselt mändide all. Järgmisel päeval lähevad Aksella ja Asta vabatahtlikult laagri kööki abiks. „Tassime keldrist korviga kartuleid üles. Koorimist toimetab masin. Täksib veidike koort ära, silmad aga jäävad sisse.” Pole midagi, supist saab kõhu täis. Kolmandal päeval saab viimaks sauna: inimesed duši alla ja riided täid tapvasse kuuma ruumi. Seista mitmetes sabades – röntgen, arstlik läbivaatus, täikontroll – kuni lõpuks kuulutatakse vastuvõetavaks.
Tema hilisemad meenutused väljendavad minule tuttavat iseloomu: kaine, tasakaalukas, rahulik. Ta räägib ka puruks pommitatud rongidest ja armetutest tingimustest asjalikult, ilma mingite liialdavate emotsioonideta. Seetõttu on üsna mõtlemapanev võrrelda ta hilisemaid mälestusi tema eksprompt päevikuga, mida aja kulg ja inimaju kohanemisvõime ei ole edasi vorminud. Elutarga proua faktipõhine, proosaline toon on kontrastiks äkiliselt kodumaalt kaugele sattunud preili ekspressiivsele, murelikule, isegi masenduse poole kalduvale tundepuhangule.
Photo gallery
Fotod: Veiko Parming
„Teisipäeval istume rongis ja ikka sõidame edasi, ei tea kuhu. Ilm on vihmane ja troostitu. Veduri suits längub tiheda linikuna vastu maad. Seniste kogemuste järele on kõige rohkem barakitaolisi elamuid. Igast sellisest asulast möödudes ootame põksuva südamega endi maha tõstmist.” Barakkides peab välja kannatama igasuguseid isiksusi. Ühed leinavad kõike kodukorterisse jäänud materiaalseid asju. Teised juba kiidavad oma uusi saksa kavalere. Kõrval voodiasemel on plika juustest lokimets, too täis täilutikaid. “Säh sulle puhastustuli!” Saksa tööstused alustavad oma orjakauplemist: nõutakse igasuguseid köögiteenijaid ja õmblejannasid, nendesuguseid aga ei taha keegi. Barakis läheb jutt maha jäänud Eestile. “Ilus oli kodumaa – seda leiavad kõik.”
Kuna suurpõgenemise šokk raputas vaimset seisundit sügavalt, tekkis tarvidus tundeid taltsutada. Huvitav on lugeda toonast eesti ajakirjandust, sh Eesti Sõna, mille toimetus pages samuti Tallinnast Berliini septembris. Sellel ajalehel on selge saksameelne kallutatus: otse öeldes peetakse sakslasi suurteks Eesti vabastajateks. Seda etteheidet märkides, ei ole kuigi raske näha lehtede vahelt õhkuvat ürgset eesti patriotismi. Juba 8. oktoobri väljaande juhtkirjas leiab selliseid üleskutseid, mida võinuks veel aastakümneid hiljem kuulda mõningas väliseesti vabariigi aastapäeva aktuse kõnes:
„Kui maja põleb, siis ei ole mõistlik ahastada ja apaatselt pealt vaadata. […] Tulikahjus, mis tabas meie kodumaad, talitasid õieti need, kes käisid selle põhimõtte järgi ja päästsid esmajärjekorras endi elu kui väärtuslikuma, luues sellega eelduse rahvuse edasipüsimisele. Kuigi iga eestlane, kes pidi lahkuma oma põliselt kodumaalt, tegi seda raske südamega, ütles ometi mõistus, et see samm oli õige. Praegusel karmil ajal, kus vormitakse uue maailma palet, ei tohi kõnelda tunded üle mõistuse.
Meie ei tohi mingil moel tunda endid mingite kodumaata emigrantidena ega omandada seda käegalöövat emigrandihingeelu, mis laseb end selle asemel, et võidelda, voolust passiivselt triivida. […] Eesti rahva saatus sõltub suuresti sellest, kuidas iga üksik meie hulgast oskab käituda just praegu, kus ta on asunud võõrale pinnale.” (Eesti Sõna, 8. oktoober 1944, Berliinis. „Eesti eest!”)
Sõjajärgsetel aastatel jälgisid väliseesti ajalehed pingsalt geopoliitilisi sündmusi. Pagulased uskusid ja ootasid, et Atlandi hartat austavate lääneliitlaste eestvedamisel suudetakse Balti riigid Nõukogude Liidu küüsist lahti kangutada – kasutades mistahes vajalikke diplomaatilisi, majanduslikke või sõjalisi meetodeid. (Hiljem olid eestlased ka nt Briti välisluures aktiivselt seotud Eesti-suunaliste operatsioonidega, mis aga tänu KGB meisterlikule vastutegevusele nurjusid.) Liberaaldemokraatlike riikide ja bolševistliku N. Liidu vahelist allianssi peeti ebaloomulikuks nähtuseks, mis ei saa kaua aega kesta. Selles asjas oli neil õigus, kuid Ida-Euroopas midagi analoogset I maailmasõja järgse võimuvaakumile ei tekkinud. Välisvõitlus pidi kestma palju kauem kui keegi oleks ette arvanud.
Raudne eesriie polnud kuskil mujal nii käegakatsutav kui Berliinis endas. Kommunistide kuulus müür lõikas läbi linna südame, lahutades peresid ja luues konkureerivaid kultuure ja kontrakultuure. Siin leiame säilitatud müüri osad, mille suurtele paneelidele joonistasid vabadusmeelsed aktivistid poliitilisi ja kultuurilisi sõnumeid kajastavaid kunstiteoseid. Tänapäeva Berliin ei ole vaba gentrifikatsiooni märkidest, kuid linnast kiirgab siiski teatud muretut, vabameelset energiat.
Iga viimse nurgapoe akna ette on paigutatud teleriekraan ning igaühe ees seisab kõnniteel tosinkond linlast, pilsner käes ja pilgud pingsalt mängul. Siin pole tarvis trügida baari, oodata pool tundi ettekandjat ja maksta õlle eest kaheksa dollarit (otsa veel maksud ja jootraha).
Meie külaskäigu ajal on käimas jalgpalli Euroopa meistrivõistlused ning koduriigi koondis võistleb Hispaaniaga. Ostame nurgapoest kahe euro eest õlle ja kõnnime mööda tänavat, võttes 30°-kuumusest tingitud letargia ravimiseks mõne karastava sõõmu. Iga viimse nurgapoe akna ette on paigutatud teleriekraan ning igaühe ees seisab kõnniteel tosinkond linlast, pilsner käes ja pilgud pingsalt mängul. Siin pole tarvis trügida baari, oodata pool tundi ettekandjat ja maksta õlle eest kaheksa dollarit (otsa veel maksud ja jootraha). Saksamaa kaotab mängu, kuid linlased ei lase pead liiga norgu, elu läheb edasi.
Berliin ei olnud eestlaste keskpunktiks väga kaua, sest 1945.a. kevadel evakueeriti sõjapõgenikud läheneva rinde eest läände. Leian üles hoone, kus tol ajal asetses eesti esindus, kuhu poole põgenikud said pöörduda oma igasuguste muredega. Samuti lähen otsima linna teises otsas aadressit, kus mu vanaema kirjade järgi pidi asuma kohvik Hillbrich, üks eestlaste kogunemispunkte. Tundub, et vana kohvikut on asendanud uhiuus hoone, kuid laial Kurfürstendamm’il leidub luksuspoodide vahel küll teisi rahvast täis kohvikuid, selliste nimedega nagu Capone ja Einstein.
Aksellat ja Astat võeti siiski tööle: Ambi-Budd endisesse autotööstusesse, kus sõjamajandus tootis džiipe (ja kuuldavasti V2 rakettide osi). Minu vanaema ülesandeks oli džiipide istemetele riidest katete paigutamine, Astal õnnestus saada kontoritööle. Polnud sedalaadi töö eesti põgenike seas ebatavaline; eriteadmised puudusid ja suurem vaimustus selle töö suhtes ka, aga vähemalt tekkis kaootilises elus teatud rutiin. (Muuseas meenub siinkohal ühe sõbra anekdoot, mille olevat vanavanemalt kuulnud. Ükspäev tulnud juhataja ja ütelnud: kas te pole kuulnud – sõda on läbi, Saksamaa alistus. Mille peale eestlane lausunud: noh, mõni ime et kaotas, kui tugineb meie tehtud varustusele.)
Jõuan tutvuda ka vabriku kunagise asukohaga Johannesthali naabruskonnas. Üsna kirju tänavapilt avaneb: mõni sõja ajast pärit laohoone siin, uusarendus seal. Erinevalt Põhja-Ameerikast on siin ka tööstuspiirkonna tänaval trammiliin ja jalgrattateed. Jalgrattureid ikkagi jagub igasse Berliini nurka.
Püüan ette kujutada pilti siinsest sõjaaegsest elust. See oli okastraatide rajoon, liikumine loa alusel. Peale eestlaste oli palju teisi rahvusi, igal oma selgelt piiritletud ala. Eestlasi kokku nelikümmend, kusjuures palju lapsi ja isegi eesti õpetaja. Sageli undasid häiresireenid, siis tuli haarata oma kompsu ja vabriku varjendisse tükk maad ära käia. Esimesel korral, kui päriselt pommitati, oli mu vanaema jäänud teistest kuidagi maha ning ei jõudnud enam varjendisse. Seekord polnud muud teha, kui istuda palja õue peal kohvri otsas ja usaldada oma elu kõigevõimsama kätte. Siis, ta tunnistab, oli tal tõeline hirm. Õnneks läksid pommid mööda.
Jõuludest lihavõteteni sagenes pommitamise tihedus: tundus, et igal õhtul sai linn pihta. Võimsaim löök tuli märtsi algul, siis löödi linna taristu tõsiselt segi. Asta Luik mäletab, et päikesepaistelisel päeval läks õhk nii paksult mustaks, et olnuks nagu südaöö. Kui teinekord said otsetabamuse nende tehas ja barakid, siis polnud kellelgi enam mingit mõtet sinna väga kauaks istuma jääda. Teekond viis edasi Schleswigi, Põhja-Saksamaale, kuhu peagi jõuame järgmises artiklis.
Lingid huvilistele:
The Atlantic Charter, 14. Aug 1941
