[Torontos üles kasvanud Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024). Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse.]
Minu vanaema Aksella Rets ja tema parim sõbranna Asta Pirnimäe, 26-aastased endised klassiõed, saadeti esialgu Berliini, kus neid võeti vabrikusse sundtööle. 1945.a. aprilliks oli Berliin kõvasti kannatada saanud liitlasvägede sagedaste pommilainete all ning Punaarmee tungis idast peale. Nagu kõikidel Ida-Saksa aladel, liikusid lääne suunas tohutud rahvamassid – nende hulgas ka eesti pagulased.
Ehkki ametlik luba töölt lahkumiseks puudus, olevat sakslasest ülemus pakkunud Aksellale ja Astale: kui lähete varahommikul, siis luban alles pärastlõunal teatada teie kadunuks jäämisest. Nii läksidki. Berliini Leitstelle’st (ehk Eesti Toimkonnast, mis tegeles pagulaste abistamisega) said nad kätte sõiduloa, mis määras nende järgmiseks sihtkohaks Schleswigi linna, Põhja-Saksamaal.
Rongid liikusid aeglaselt: taristu hävis; vahest pidi rong peatuma pommitamise tõttu või mööda sõitma mõnest põlevast vagunist. Hamburgist mäletavad nad seda, et raudteejaama ümbrus oli täielikult varemetes. Peatuti erinevates linnades mõneks ööks, kuni jõudsid Schleswigi välja. Mitmetel inimestel oli tahtmine minna kaugemale, Flensburgi – kust lootnuks üle piiri lipsates pääseda Taani ja sealt edasi Rootsi, kuid enamikule jäi see vaid unistuseks. Kuigi lähenev sõja lõpp võis vähendada mõnevõrra vaimset pinget, oli see viimane kuu enne kapitulatsiooni materiaalselt vägagi vilets – eriti toidu poolest. Suur asi oli juba see, kui keegi jõudis kuskilt välja võluda pool pätsi leiba või mõne peedi.
“…omas kontakt Mihkel Hanseniga mu vanaema jaoks saatuslikumat tähtsust, sest temal tekkis Mihkli sõbra ja tollase töökaaslase, Osvald Lokkiga, lähedam side ja sõprus. Saatus oli määranud Osvaldi Aksella tulevaseks abikaasaks ja tema laste isaks (minu vanaisa).”
1945.a. juulis asutati Schleswigi külje alla Jageli eesti laager, kuhu koondus 500-600 linnas elavast eestlasest natuke alla poole. Aksella ja Asta olid aga linna jääjate seas, kuna Eesti Punase Risti esinduse esimees Mihkel Hansen leidis neile elamise EPR majas, pööningu toas. Maja kuulus õieti ühele saksa perele, kuid linnavalitsus oli n-ö vägisi nendele kaela sokutanud sõjapõgenikke, sest tuli ju ära kasutada kõiki vabu ruume. Pererahvale see mõistagi ei meeldinud, kuigi hiljem olid tänulikud, et neile anti üsnagi viisakad üürilised. Igatahes omas kontakt Mihkel Hanseniga mu vanaema jaoks saatuslikumat tähtsust, sest temal tekkis Mihkli sõbra ja tollase töökaaslase, Osvald Lokkiga, lähedam side ja sõprus. Saatus oli määranud Osvaldi Aksella tulevaseks abikaasaks ja tema laste isaks (minu vanaisa).
Enne vanavanemate kohtumislinna külastamist peatun ma Hamburgis, kus sõjajärgsete varemete otsa on kerkinud moodne linn. Jalutan kesklinnas ringi. Tõtt-öelda ei jäta see mulle nii väga paeluvat muljet. Tüüpiline suurlinn… inimesed ruttavad kodust tööle, töölt poodi, poest koju. Äkki kostab inimeste hõikamist: protest. Nurga tagant ilmuvad sinikollaseid lippe lehvitavad meeleavaldajad, karjudes kui ühest suust: „Venemaa on terrorist” ning „Venemaa tapab Ukraina lapsi”. Kuigi sõda ei käi kohe Saksamaa piiri taga, tunnen siiski sakslaste seas suuremat Ukraina-meelsust kui mõnes teises Euroopa riigis nagu Norra või Hispaania, kus Ukraina lippe näeb palju harvemini kui Palestiina omi.
Hamburgis asus üks väga märkimisväärne institutsioon: Balti pagulaste ühine ülikool. Juba algusest peale oli hariduse küsimus tõusnud pagulaste jaoks oluliseks ja leidlikkust nõudvaks teemaks. Balti riikidest oli palju ülikooli ealiseid, sh selle kodumaal pooleli jätnud, õpilasi ning samuti professoreid ja teadlasi, nagu näiteks Ernst Öpik, Karl Aun jpt. Igasuguste logistiliste probleemide kiuste suutsid „Balti Ülikooli” eestvedajad korraldada kõrgetasemelist haridust tuhandetele noortele baltlastele – esimesel aastal linnas endas ja hiljem sealt mõnikümmend kilomeetrit loodes asuvas Pinnenbergis.
Ülikooli esimene kodu, Hamburgi linnaajaloomuuseum, on väga keskses asukohas, ühe mõnusa pargi ääres. Maja jätab uhke mulje; hetkel on aga muuseum remondiks suletud. Pinnenbergi linnakuga on natuke teisiti. Üksikud allesjäänud hooned lagunevad, peale kõige esimese maja, mis on vist kasutusel odava öömajana; väikesegi hiilguse annab juurde neljakeelne ajalootahvel: „Balti Ülikool 1946-1949.”
Põhja-Saksamaa on hoopis teistsuguse looduse ja linnapildiga kui meie varasemad peatused. Tellistest linnahooned meenutavad Inglismaad, mereäärsed madalmaad Hollandit ja hansaaegsed vanalinnad juba Tallinna. Peatume mõnusates väikelinnades Wismar, Kiel ja Lüübek. Viimane väärib erilist tähelepanu, olles olnud 2000 kaasmaalasega eestlaste tähtsaim keskus Briti tsoonis. Siin linnas toimus pagulasaja esimene suursündmus septembris 1945. Eesti Näitust külastas ca 3000 inimest, muuhulgas Briti sõjaväe ja ÜRO mõjukaid tegelasi, ning selle kordaminek oli eeskujuks ka teistes tsoonides elavatele eestlastele.
Schleswigis leiame üles koolimaja, kus mu vanaema algul elas, ning mõningase vaevaga tema pikemat aega koduks olnud kesklinna korteri. (Algselt oli meil kirjas vale aadress, mis aga ei tahtnud kuidagi klappida tema kirjeldustega sellest majast. Kohapealse nutitelefonitsi guugeldamise abil õnnestus mul leida digiarhiivist oktoobris 1945 Eesti Teataja ajalehes ilmunud nimekirja Eesti organisatsioonide aadressidest Saksamaal, milles oli kirjas Eesti Punase Risti õige tänavanumber. Paneb küll mõtlema: vaat, mis ennemõeldamatud tehnoloogilised lahendused on nüüd võimalikud… ja kuhu võib see veel edasi viia). Sõidame mööda ka eestlastele koduks olnud Jagelist, kus asub Saksa lennuväe baas; sealt muuseas korraldati 1948-49 blokaadi ajal kütuseveo lende Lääne-Berliini.
Eesti pagulased uskusid ja lootsid, et väikerahvad saavad sõja järel tagasi oma vabaduse. Alles oli ju Briti laevastik aidanud eestlastel võita punaseid Vabadussõjas ning lääneliitlased rõhutasid taas väikeriikide taastamise põhimõttelist tähtsust. DP Kroonika võtab kokku nende üldise meeleolu: „Eestlane ei vajanud elamisvõimalusi võõrastel maadel, vaid õigust elada Läänemere rannikul. Võib-olla tuginesid need lootused liiga suurele optimismile. Ent mis jäi siis 1944-1945. aastate oludes muud üle kui lootus?! Selles elati: unes viibiti kodumaal ja päeval unistati sinna tagasiminekust.” (l. 677)
Kuid maailm ihkas rahu: kuumast sõjast sai pool sajandit kestev külm sõda. Pagulastele sai selgeks, et vabasse Eestisse tagasiteed niipea ei ole. Saksamaale jäämine osutus ebapopulaarseks, seda nii sakslaste hoiakute kui viletsa majanduse tõttu. Nii tuli igal inimesel, perel, valida uus tee. Ikkagi selles vaimus, et siirdume sinna, kus on võimalik ehitada endale uut kodu seniks, kuni „taas koduradu tallab meie jalg”. Juba 1946 hakkas Inglismaa valitsus värbama aasta pikkuste lepingutega tuhat „Balti luike” – üksikuid 21-40aastaseid naisi – haiglaabilisteks ja koristajateks. Järgmisel aastal laiendati operatsiooni suuremahuliselt ning pandi uueks nimeks „Westward Ho / Hõissa läände!”
Aksella ja Asta olid ka nende seas, kes 1947. aastal läksid „Westward Ho”, sattudes East Midlandsi, kus anti tööd tekstiilivabrikus ning hiljem tiisikuse sanatooriumis. Kuid töö polnud just meelepärane. 1948 avanes Osvald Lokkil võimalus minna Kanadasse talutööle ning 1950 saabus sinna ka Aksella. Uus abielupaar asus elama London, Ontariosse ning juba järgmisel aastal sündisid kaksikud. Suuna uuele mandrile võtsid ka Asta ja kümned tuhanded eestlased veel, igaüks rajades oma rada.
Photo gallery
(Kõik fotod selles seerias enda tehtud, kui pole teisiti märgitud)
Osvald Lokk oli Kanadasse jõudes juba 42-aastane, mitte nii väga noor mees. Ta oli kasvanud üles Võrus üsna vaeses peres ning teinud karjääri Eesti sõjaväes ohvitserina (arveametnik). Murrangulistel aastatel elas ta üle mobilisatsiooni Vene armeesse, kehvad olud Venemaa tagalas, kaasmaalastega koos üle jooksmise ja veelgi karmima elu Saksamaal sõjavangilaagris. Räägitakse, et kodumaale tagasi jõudes olla ta nii luukereks kõhnunud, et ta ema isegi ei tundnud teda ära. Siiski õnnestus tal saada tööd Võru linna tsiviilvalitsuses transpordiosakonna juhatajana, mille kaudu ta tutvus Mihkel Hanseniga, tollase Võru maavanemaga. Kui olukord näis lootusetu, nad põgenesid koos Pärnu kaudu saksa laevadele ning neid saadeti tööle ühte Põhja-Saksamaa talusse. Hiljem sai Osvald puusepatööd Schleswigi DP laagris inglise armee juures, samal ajal kui Aksella ja Asta töötasid laagri UNRRA büroos.
Mul pole isiklikke mälestusi vanaisast, kuna ta suri kaheksa aastat enne minu sündi. Iseloomult olevat ta olnud üsna napisõnaline ega rääkinud pikemalt ka oma sõjapõgeniku teekonnast. Ta oli väga paikne: Kanadas elades võttis ette ühe ainsa pikema reisi, käies abikaasaga rongisõidul läänerannikule. Kanada kodakondsust ta ei võtnud, vaid lasi iga viie aasta tagant aupeakonsulil Eesti passi uuendada. Kodus ei olnud ta range distsipliini peale suruja, küll aga pidas ta tähtsaks oma lastele eesti keele õpetamist ja nende eestlasteks kasvatamist: see oli temale ainumõeldav (eks tuli vahele natuke võro kiilt ka). Inglise keel oli tal vilets, aga ta sai tööle mööbli restaureerijana. Seedrioru lastelaagri ehitamise juures oli ta üks agaramaid vabatahtlikke töölisi: ometi pidi ju panustama järgmisse põlvkonda. Koos Aksellaga olid nad mõlemad suured raamatusõbrad, tellides pea kõiki raamatuid, mis paguluses trükiti.
“Mulle tundub, et see andis neile hingehaavad, samas teatud sihikindla töökuse ja tulise tungi tõestada, milleks kõigeks nemad ja nende lapsed vabas maailmas võimelised on. Eks oli ka sügavaid erimeelsusi, mis viisid suurte vaidlusteni.”
Vanaema Aksella oli õppinud Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, olles esimene ülikooli hariduse saanud inimene tema talunike suguvõsast. Kanadas sai ta uue ülikoolikraadi raamatukoguteaduses ja meelepärase elukutse raamatukoguhoidjana. Osates kokkuhoidlikult toimetada kodumajapidamises, kasvatas ta kolm tublit ja siiani eesti kogukonnas kaasa löövat tütart: Asta, Käbi ja Aino. Suuremate huvide hulka kuulusid eesti kirjandus ja pärimuskultuur, millega ta tegeles innukalt ka pensionieas, kui Osvaldi surma järel kolis tütardele lähemale, Torontosse. Tal oli hea organiseerimisvõime ning ta korraldas mitmeid kultuuriüritusi ja näitusi, samuti pidas mitmeid ettekandeid.
Kuidas võis vormida suurpõgenemine inimeste olemislaadi ja mõtteviisi? Mulle tundub, et see andis neile hingehaavad, samas teatud sihikindla töökuse ja tulise tungi tõestada, milleks kõigeks nemad ja nende lapsed vabas maailmas võimelised on. Eks oli ka sügavaid erimeelsusi, mis viisid suurte vaidlusteni.
Pagulaseestlaste seas olid vast vähemuses need, kes otsustasid külastada okupeeritud Eestit. Üheks põhjuseks oli põhimõtteline truudus Eesti Vabariigile, teiseks nõukogude organite kartmine ning kolmandaks oma maine kaitsmine, arvestades ühiskondlikku survet hoiduda sidemetest inimestega, kes võiksid olla agendid või ideoloogiliselt kompromiteeritud. Tõepoolest, nõukogude võim kontrollis rangelt väliskülaliste liikumisi, luuras neid ja saatis omakorda agente väliseesti kogukondi õõnestama.
Ka Osvald keeldus minemast okupeeritud Eestisse; Aksella tegi seda aga mitmel korral ja juba üsna varakult, 1969. aastast. Sellele esimesele külaskäigule võttis ka tütred kaasa, kuigi esialgu teadsid nad ainult Soome minekust. Temale oli tähtis näha oma kodukohta, sugulasi-sõpru ja vanemate haudu ning ei olnud see kodumaa oma silmaga nägemine tema jaoks vastuolus mittetunnustuspoliitikaga. Samuti hoidis ta end Eestis toimuvaga kursis tiheda kirjavahetuse kaudu kodumaal elavate sugulaste ja klassiõdede-vendadega, viimaste hulka kuulusid näiteks metsateadlane Harald Rebane ja kokaraamatute autor Linda Petti. Ei kirjutanud nad poliitikast, vaid perest, elust ja kirjandusest.
Mulle ikka meeldis küsida temalt vanade aegade kohta: kuidas käisid omal ajal meiereis, koolis, kirikus. Minu jaoks oli see aken minevikku, aga veelgi olulisemal määral üks mu sugupuu viimaseid elavaid sügavatesse allikatesse ulatuvaid juuri. Selles mõttes, et juba esimestel võõrsil sündinud põlvkondadel puudus see ehtne eesti teadmiste vara, mida sai ainult kodumaa koolist ja metsast.
Kuueaastase tüdrukuna käis Aksella Adavere kodupõllul lehmi karjatamas, pühadel sõitsid kirikusse hobuse saaniga ja täiskasvanuna käis ta Tartus jalgrattaga. Elu sees polnuks ta kujutanud endale ette sellist tulevikku kauges kosmopoliitses megalinnas: liiklusummikud, pilvelõhkujad, arvutid. Aga ta kohanes hästi, ja hästi kohanesid eesti pagulased üldse.
„Mamma” oli juba seitsmekümnendates, kui ta hoolitses minu, oma esimese lapselapse eest päeviti, kui ema käis tööl. Ma mäletan, et tal meeldis õpetada salme, vanasõnu, mõistatusi – panna lapse aju tööle. Meenuvad näiteks „Kus sa käisid, sokukene?” ja „Saba lahti, nokk kinni.”
Ta ei olnud loomult tähelepanu keskpunktiks, ka pere koosviibimistel. Vanemas eas istus ta sageli vaikselt ja kuulas pealt. Sellistel hetkedel mõtlesin, et tahaks nii väga kasvõi hetkeks astuda tema mõtteruumi. Kas see kõik ei olnud paradoksaalne – ühtaegu nii võõranduv ja nii mugav? Ise oli siin, aga kodu oli kaugel. Kodu oli kaugel, aga kodu oli ka siin. Siin kohanes ta hästi, aga mitte oma kultuuripärandi arvelt. Pärimus innustas teda, aga ta ei elanud minevikus. Läks ajaga kaasa, aga mitte uusimate modernsustega.
Ei olnud tal vaja kõiksugu materiaalseid asju. Tal oli oma üürikorter, riiulitäis raamatuid, sahtlis rahvamustrites kinnaste kogu ja seinal mõned kodumaa vaatepildid.
Aksella elutee lõppes pühade eel kümme aastat tagasi, tema 97. eluaastas. Küllap oli ta rahulik olemus miski, mis teenis teda hästi nii võõras riigis kohanemisel kui heas tervises kõrgesse ikka jõudmisel. Jutuajamine temaga oli meeldiv – ta kõneviis tasakaalukas, läbimõeldud ja lugupidav. Ei istunud temale tühi loba ega kuulujutud. Ülikooli haridusele lisaks oli tal seda talutütremõistust. Juhised, protsessid ja arvud ei olnud ta tugevused; seevastu omas ta leidlikkust ja vaistu. Kampsunite kudumisel piisas sellest, et mustandist oli pilt peas; õiged värvikombinatsioonid olid ammu isa talust mällu sööbinud.
Schleswigis on mõnus jalutada vanalinna kivitänavatel. Kenaks eripäraks on siin iga akna all lillepotid, millest välja kasvavad roosipõõsad maalivad kirjuks tänavapildi: natuke punast, valget, roosat, lillat. Ei ole see kõige grandioossem näitus: pole ta üle pingutatud ega kunstlik. Ent omamoodi vägagi armas, tujutõstev. Sedalaadi maitsekas ilu, mis tooks mu vanaema näole eheda naeratuse.
Lisan mõned lingid huvilistele:
J. Kivimäe, Eesti Elu, 2016, “Õpetlased paguluses – Balti Ülikooli 70. juubeliks”
Lugege kogu seeriat allpool:
