Amsterdamis toimus 4. mail sõja lõpu 70. aastapäevale pühendatud pidulik tseremoonia, kus osales ka Kanada peaminister Stephen Harper. Hollandis ollakse siiani tänulikud kanadalastele, kes vabastasid nende riigi ja võimaldasid sõja ajal pelgupaiga kuninglikule perekonnale.
Mitte ainult erinevad kuupäevad
Euroopas loetakse sõja lõpupäevaks 8. maid ning sellekohastel mälestusüritustel austati langenuid, veterane ja sõja ohvreid. Kõik need tseremooniad olid emotsionaalsed ning kulgesid heatahtlikus vaimus.
President Toomas Hendrik Ilves osales 7. ja 8. mail koos paljude riigijuhtidega Poola riigipea Bronisław Komorowski kutsel Gdanskis toimunud II maailmasõja Euroopa lahingute lõpu 70. aastapäeva rahvusvahelisel mälestusüritusel. Eesti riigipea ütles, et 8. mai ei lahuta meid võitjateks või kaotajateks, see päev kannab endas mäletamise ja lepituse vaimu. Ta lisas: „Vastus II maailmasõja kurjusele on enamuse Euroopa Liidu riikide kuulumine NATOsse ning muidugi Euroopa Liit, mille eesmärk on ühtne, rahumeelne ja demokraatlik Euroopa. Euroopa, mida ei jagata omadeks ja vaenlasteks ning kus piire ei muudeta sõjalise jõuga ja kellegi saatust ei määra enam kunagi müürid, mõjusfäärid ega salalepingud.”
Hoopis teisiti tähistatakse laupäeval, 9. mail, II maailmasõja lõppu aga Venemaal. Seal on selle tähtpäeva fookuses Punaarmee võit nn Suures Isamaasõjas ning Berliini vallutamine. 9. maid on nimetatud venelaste hinge pidupäevaks ja identiteedi üheks tähtsamaks osaks. Võidupühast on aastate vältel kujundatud üha pompöössem sõjaline jõudemonstratsioon. Näib, et Kreml vajab võidupüha praegu rohkem kui iial varem. Selle eesmärgiks on juhtida rahva tähelepanu kõrvale halvenenud majanduslikult olukorralt ning õhutada neis patriootilisi tundeid.
Tänavusel võiduparaadil Moskva Punasel väljakul osaleb 78500 sõdurit ja demonstreeritakse ohtralt sõjaväetehnikat. Ajaleht Komsomolskaja Pravda (28.04) kirjutas, et võidupüha paraadil tuuakse välja mh kõmu tekitanud supertankid T-14 “Armata” ja muid militaartehnika imesid, mis pidavat vapustama kogu maailma. Piinlik küll, aga üks “Armata” jäi võiduparaadi peaproovi ajal keset Punast väljakut seisma. Kuidagi õnnestus sel siiski mõne aja pärast edasi liikuda.
Isoleeritud Venemaa
Moskva on muidugi pettunud, et 68-st kutsutust kõrgest külalisest osaleb võiduparaadil vaid 25. See näitab, kuivõrd isoleeritud on tänapäeva Venemaa.
On mõistetav, et lääneriikide, sh II maailmasõja liitlaste juhid boikoteerivad Ukraina sündmuste tõttu seekord Moskva võiduparaadi, aga et isegi sellised Kremli sõbrad nagu Valgevene president Aleksandr Lukašenko ja Põhja-Korea liider Kim Jong-un ei kavatse sel päeval Moskvasse sõita, on tõesti hämmastav. Euroopa riike esindavad võiduparaadil peamiselt välisministrid ja suursaadikud.
Vastuolulised maailmavaated ja ajalootõlgendused
Kuigi II maailmasõja lõpust on möödunud 70 aastat ja kolm generatsiooni üles kasvanud rahu ajal, ei näita kired selle tähtpäeva ümber mingeid vaibumise märke, endiselt põrkuvad kaks erinevat maailmavaadet ja ajalootõlgendust. Seesama erinev ajalootõlgendus eraldab siiani ka Eesti elanikkonda – eestlasi ja venelasi. Suur osa viimastest on sõnakuulelikult allunud Moskva ajupesule ning kujundanud oma kallutatud, müütidega vürtsitatud ajalookäsitluse. Nad elavad küll mõnusalt Eestis, kuid ei taha midagi kuulda eestlaste tohututest kannatustest II maailmasõja ajal ja järel − ei inimkaotustest, purukspommitatud linnadest, vabadusvõitlusest, massilisest põgenemisest, küüditamistest, venestamisest ega muust.
Kahjuks pole ka riikidevahelised konfliktid ja geopoliitilised lahkarvamused ikka veel lõppenud. Ehkki punaarmeel oli otsustav roll II maailmasõja lõpetamises, olid selle tagajärjed kohutavad. Kas pole kummaline, et võitjatest “vabastajad” ei kavatsenudki paljudelt Euroopa aladelt lahkuda, vaid okupeerisid need. Ega neil polnud ka midagi eriti karta, sest suurriigid olid juba Euroopa jaganud oma mõjupiirkondadeks.
Tänapäeval tekitab probleeme Venemaa juhtkonna varjamatu soov, et sõda koos oma mälestustega elaks edasi. See annab võimaluse propagandaks ja ajupesuks, nagu ähvardaks venelasi mingi müstiline oht läänest ja fašismi rehabiliteerimine. Selleks lähevad käiku kõik vahendid, sh Stalini ülistamine.
Tsiteerigem lõpetuseks veel president Ilvest: “Hitleri ja Stalini, salaleppega valla pääsenud kohutav vägivald võttis riikidelt iseseisvuse, rahvastelt nende riigi. Liitlaste ohvriterohke võit natsismi üle lõpetas sõja ning tõi vabaduse paljudele rahvastele ja riikidele, kuid mitte kõigile. See puudutas valusalt poolakaid ja teisi Ida-Euroopa rahvaid, kes jäid ka pärast sõja lõppu totalitaarse režiimi mõjusfääri ning samuti eestlasi, lätlasi ja leedulasi, kelle riike okupeeris see režiim ligi pool sajandit.”
Rõõm tõdeda, et need riigid ja rahvad on nüüd vabad. Loodame, et see vabadus jääb ka püsima.
Elle Puusaag
