Aga keski teine on selle veel mitmekortselt välja teenind. Vähemasti minu silmis ja küllap ka teie silmis, kui vähegi mõtlema akate. Sina oled ema ja tunned rõemu, et su lapsed tulevad, kena kimbukene lillesi pihus ja ead sõnad suus. No kelle süda ei läheks ärdaks nisukesel korral. Ei tule jusku pähegi, et need on needsamad lapsed, kellega sa eila riidlesid ja keda sa tehtud koerustükkide pärast noomisid. Täna on andeks andmise päev ja sina muutkui andestad kah, sest ema süda on nisuke.
Aga sul endal on kah ema ja see on nendesamade koerust teind laste vanaema. See on ju topeltema. Kaheraudne, noh. Tema on see, kes lastelastele juba siis andeks andis, kui sina nendega tõrelesid. Läks silitas laste päid ja kuivatas nutetud silmad. Lohutas, et pole äda kedagi. Emal käed-jalad töid ja tegemisi täis, stress ja puha, ime siis kui teie veiksed ilmasüita ulakused tal närvi krussi keeravad. Tal on teie jaoks armastust küll ja küll, aga pole alati aega seda välja näidata.
Võib ka olla, et su lastel ei olegi enam seda vanaema ega sinul ema. Seda enam tasub tema peale mõtelda, sest kunagi ta ikke oli. Ja mõne ütlemata jäänd ea sõna saab ea mõttega üvitada.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
