Vanalellelt õppisin ka pudru ja kördi tegemise selgeks. Ilmtingimata võisilmaga pudrusaar, mille ümber piimajõgi. Olen hiljuti avastanud, et peotäis linaseemneid ja rosinaid, ka marju, isegi pisut kaneeli lisab mekile. Temake on aga purist, kaneeli eriti ei soovi.
Lõunaks maitses vanalellele kõige enam kama. Mäletas oma noorusest, kuidas ta isa oli teda veskile saatnud, et selleks lasta jahu jahvatada. Igal oli oma retsept, mõnel herneid palju seal. Alul Torontos ei olnud kama leida, memm aga mõtles soomlaste poole, kes kauem olnud siin. Ja leidiski letilt. Soomlastel oli pagaritööstuseid Põhja-Ontarios, mis küpsetasid ka oivalist rukkileiba. Rääkimata nende hapankorpudest, supi kõrval nii sobivad.
Kui mina olen talvine supikeetja ning selle sööja, vaheldust on neis vaja. Aga meie praegune ülemaailmane kriis on vähendud supikontide leidmise võimalusi. Kui leian, siis ostan mitu, neid saab ju sügavkülma panna.
Ning õhtuti tihti liha ei saanud, aga küll hindasin ta suurmeputru. Kartulid ja kruubid, searasva peale piserdatud. Sellist olevat vanalelle perekonnas ühisest suurest kausist söödud,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.