Aavo, minu hea naaber, palus Karlil, mu teisel heal sõbral ja naabril, aidata traktoriga metsast puid välja vedada. Kuna see sügis on olnud väga vihmane ja tormine, siis on maa pehme ning märg ja mets mahalangenud puid täis. Aavo töötab Norras elektrikuna ja millal iganes ta tuleb Võrru, kus ta oma naise Ulviga elab, astub ta alati läbi ka oma naise kodutalust. Ma ei mäleta, mitu aastat sellest möödas on, aga Ulvi ja minu abikaasa Heli kodutalud kuulusid kunagi kokku. Kui esivanem suri, ei suutnud kaks poega kokku leppida vara jagamise küsimuses, nii nad siis saagisid maja pooleks ja vedasid teise poole natuke eemale.
Karl võttis oma tehnika ja läkski Aavole appi, veetes terve laupäeva puid vedades. Pühapäeval oli ta juba minu talus puid tegemas. Olin just eelmisel õhtul hilja jõudnud tagasi Tallinnast, kus esinesin rahvusvahelisel energeetikakonverentsil – ainsana esindamas päikeseenergia tootjaid mitmete tuuleenergia tootjate esindajate kõrval. Ülejäänud kõnelesid tuuma- ja teistest energialiikidest, ettekandeid oli Rootsist, Soomest, Lätist, Leedust ja isegi Venemaalt. Kuna olin koju jõudes väga väsinud, siis viskasin koti nurka, heitsin voodisse ega ärganud enne, kui kuulsin, kuidas keegi meie teise korruse magamistoa akent kriipis. See polnud keegi muu kui Karli, kellel oli vikat käes. See on nüüd küll viimane asi, mida minuvanune inimene näha tahab – Vikatimeest oma akna taga! Kargasin voodist välja ja tegin Karlile ukse lahti, ise imestades, et juba oli keskpäev kätte jõudnud! Kuni end soojalt riidesse panin, et välja minna, tegeles Karli tehniliste küsimustega, et oma tehnika – puudelõhkumismasinad – tööstusvooluga ühendada.
Võtsin õue kaasa fotoaparaadi, sest mul oli tunne, et Karli tehnika töötab iseenesest, ilma et mina peaksin end millegi muuga kui ainult pildistamisega vaevama. See oli suur eksitus, nii lihtsalt need asjad ei käinud. Puid tuli puudelõikamismasinale ette tuua ja need sellesse sisestada, siis panna hakkimismasinasse – kõike seda tegi Karli. Minu ülesandeks jäi lõigatud puud kuuri viia ja riita laduda. Algul oli see lihtsalt lõbus, aga pikapeale muutus raskeks. Kuna tegemist oli ikkagi minu talvepuudega, siis ei tahtnud ma Karlile oma väsimust näidata. Tegin talle vahepeal ettepaneku kohvipausi pidada, aga vastuseks sain kindla „ei”! Karli jäi endale kindlaks, et kuna päev on lühike, siis peab valget aega ära kasutama ja tööd jätkama. Ta nägi küll, kuidas ohkisin ja puhkisin, aga ei küsinud kordagi, et kuidas sul, vennas, läheb? Ega sa väsinud ei ole? Kas peaksin natuke aeglasemaks võtma? Ei! Ta andis aina hoogu juurde, nii et selleks ajaks, kui väljas juba tõesti pime oli, saimegi puud lõhutud!
Olen Karlile väga tänulik, et ta ei käitunud minuga nagu väikese lapsega, aga ta oleks siiski võinud arvestada, et minu näol on tegu siiski juba inimesega, kes eluaastatelt on lähenemas kolmveerand sajandile!
Talvepuud kuuris aga teevad mu südame soojaks küll.
Viido Polikarpus