Või oleks ehk õigem öelda: mõtteid minu kivi otsast. Ja kivide otsa meeldis mul juba ammu ronida. Vist sellest ajast peale, kui vaid mõni aastakümme tagasi mind Hiiumaal Kõpu suurkivi juurde viidi. Vägevust jagub sel kivil nii palju, et pidi lausa mööda treppi astuma, kui sinna peale tahtsid istuda. Ning istuma mahtus nii minu kui ka tädi pere, kusjuures ruumi jäi ülegi.
Eks need kivid ole eestlaste elus läbi sajandite suurt rolli mänginud. Õieti vist polegi rahvast, kelle jaoks kivil mingit tähendust poleks. Alates sellest, et kivi on hea käepärane asi, millega endale toitu hankida ning lõpetades uhkete kiviskulptuuride ning muude ehitistega.
Kui ehitistest rääkida, siis nii mõnelegi võivad silme ette tulla Egiptuse püramiidid, kuigi mina mõtlen hoopis Eestis asuvatest tuuleveskitest, millel tugev alusmüür just kividest laotud.
Kivi on olnud ka hea abivahend, millega oma kodu kaitsta. Olgu see siis kivinoole ots või kivinui. Viimase võtaks isegi kasutusele ja tonksaks ühte kurja inimest, kes oma fantaasiamaailmas proovib mingit tema jaoks olulist muinasjuturiiki taastada. Vähemalt oma mõtetes kujutan end nõnda sõjakalt ette, aga ilmselgelt puudub mul sedasorti geen. Tüüpilise hiidlaste suguseltsi võsuna on mul vaid meremeeste ja põllupidajate soon sees. Ning ega see Kanadaski elamine pole kaasa aidanud, sest kohalike elanike sõbralikkus hakkab külge kui kuri nakkushaigus.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
