Siis kui Andu neid kirjutas, oli neid eestiaegseid mehi veel küllalt ja nad lugesid raamatusi kah. Isegi luuletusi. Nüid ei ole enam neid mehi kuigi palju ja veel vähem on nende väheste ulgas neid, kes veel loevad. Isegi raha ei loeta enam, raamatust kõnelemata.
Aga ega ma täna sellest kõnelda ei taht. Kuripatt, mõttelõng kipub käes sassi minema, nigu mõnel vanal inimesel. Tuleb ohjad trammis oida, muidu obene veab jutukoorma kraavi. Vata ma alles ilda aegu kurtsin, et ei saa Lätita läbi, aga nüid on oopis ullem äda käes:Venemaa ei lähe meelest. Mõtle temast vai ära mõtle, vahi sinnapoole vai ära vahi, aga meeles ta on ja meelest ta ei lähe. Just nigu käerätita me kunagi sauna ei lähe. Panin need Andu järgmised värsiread kah kirja, et ei tuleks tuleva nädali kiusatust neist uuesti juttu teha.
Vata selle Venemaaga on sedasi, et ta ei saa kudagi meelest ära minna, koli temast kuitahes kaugele. Eestimaa on kah kaugel, aga armas on ta endist viisi. Venemaa on kohe sealsamas kõrval ja võiks minupärast olla, kui venelane seal paigal püsiks ja välja ei kipuks. Venelane ei ole oma asukohaga rahul ja püiab end sealt välja veeretada. Ta võiks ju veereda ida poole, Siberis veel ruumipuudust pole. Äda on aga selles, et Venemaa põhi paistab olevat lääne poole kaldu. Nigu keski seda vähe raputab, nii tulevad kolinal nigu talveubinad.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
