Siis aga tuli reaalsus ette, raskemad ajad üle elada. Kuid olin vanalellelt õppinud, kes seletas meie rahvakalendrit. Olin ju suveti temaga, ka sügiseti sai Kanepis oldud. Vanalell õpetas just nii, et tuleb märkida looduses toimuvat, teretada igat uut kuud. Kuna kõigis on head.
Mulle on alati oktoober meeldinud. Ku viinakuu käes, on ikke veel sooje päevi, vihma vähem ku mardikuus. Loodus võtab enesele uue kuue, lehed kolletavad ja langevad. Meil maja ümber kolm kopsakat kõivu. Ei ma kunagi torise, ku nende lehti riisun. Nii ilusad teised. Sügiseti muidugi palju rohkem tööd, aga sain ammu selgeks, et kui oskad muid mõtteid rakendada igal päeval värskes õhus, on see ju köömes.
Lehtede langemine tähendab, et egas lumi põle kaugel. Aga noh, talv, eriti küünlakuu on ju ka tore. Kuigi tänavune lubab tänu Puutinile olla karm.
Põle hajameelne, aga tihti märkan, et pool päeva juba selja taga. Just kuna mõtted mujal. Looduses, mette linnas. Luuletusi on ju sellest palju, nii mõnigi mitu, mitu korda üle loetud, kuni on kolbas sügaval, et peaaegu nigu koolis, pähe õpitud.
Üheks lemmikuks luuletajaks on meie klassik Juhan Liiv. Mõtelge, ku palju rahvuslikku tuli ta sulest. Ta lendab mesi puu poole – see on ju viisistatuna vist kõigil peas. Ma lillesideme võtaks. Eile nägin ma Eestimaad. Ja Kui tume veel kauaks. Mis lõppeb optimistlikult. See ka lauluks sea tud.
Liiv kirjutas ka kauneid kevade, talve luuletusi. Aga mis kahtlemata meenub oktoobris, on ta Nõmm. Paremat sügis luuletust ei tea. Tihti riisudes meenuvad ta read. Algab nii, et Igav liiv ja tühi väli. No Juhan, Sa polnud ju kunagi igav. Ta oskab vaid 12 reaga manada sellise sügisetunde, et oleks nagu tema kõrval metsateel. Ning viimased neli rida on nii peas, et lase aga olla: Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langenud kaenlasse.
Ma põle kaua päris nõmmel matkanud, aga ju saan pargis patseerides märgata nagu luuletajagi, et isegi ku taevas pil vine, on sügis ju imeilus aastaeg. Tänupühal tänavu eriti – päikeserohke ja soe, vaata ja ainult imetle looduse muutuvaid värve. Rohelist on ikke, kuigi mette nagu Liivi nõmmel män ni roheline samet. Oi ku ilus luuletus.
Ei saa valida lemmikut ta luulest, nii palju on head. Aga kahtlemata sammun igas oktoobris, tihti mõttes, kodumaa nõmmel Liiviga, peas kumisemas see, et olen sügise em buses.
