Kuldre kool on välja arenenud kahest 3-klassilisest vallakoolist: Möldri ning Kadastiku koolist. Mõtte Kuldresse uus koolimaja ehitada andis Uue-Antsla Haridusselts (1906–1944). Oma aja kohta moodne maja valmis 1910. a. Esialgu töötas kool 4-klassilisena kahe liitklassiga, umbes 1922. aastast 6-klassilisena viie klassikomplektiga. Pärast sõda rajati kooliaed, koolimajja toodi elekter ning asuti rajama kooliesist haljasala. 1960. aastast oli kool 8-klassiline. Sama aasta 29. oktoobril tähistas kool 50. sünnipäeva. Kuuekümnendate aastate lõpust kimbutas kooli pidev ruumipuudus, kuna tollane hariduspoliitika nägi ette väikese õpilaste arvuga koolide sulgemise Uue-Antslas, Viselas ja Urvastes. Uue koolimaja ehitamist alustati 1990. a detsembris, ehituse põhiosa valmis augustis 1995. Võimla ehitus lõpetati 1996. a septembris. 1989. a. nimetati kool Kuldre 9-klassiliseks kooliks, 1990. a Kuldre põhikooliks. Esimene koolijuhataja oli August Solman (1910–1915). Kõige kauem on kooli juhatanud Karl Taal (1920–1941). Sõjajärgsetest koolidirektoritest püsisid kõige kauem ametis Ülo Noorväli (1961–1972) ja Arni Saarman (1980–1997). Aastatel 1997–2002 oli direktor Ilja Tuhk. 2002–2011 juhtis kooli direktor Karin Hellamaa, alates 2011. a Rait Laatsit. Alates 2005/06. õppeaastast liideti Kuldre põhikool ja lasteaed Sipsik ühise nime alla Kuldre Kool.
Mina jõudsin koolimajja 30 minutit enne tundide algust. Karin võttis mind vastu kohvi ja koogiga, mis mulle väga meeldis, sest ma ei olnud jõudnud hommikusööki süüa. Enne lastega kohtumist jutustas Karin mulle koolist. Kool võiks vastu võtta 200 õpilast, kuid neid on seal 80. Kui see arv langeb 60-le, tuleb kool võib-olla sulgeda. See on maapiirkondade tragöödia, et pole noori inimesi. Kui kord saabub aeg, mil välismaa või suured linnad ei ole majanduslikult enam nii atraktiivsed, tulevad inimesed ehk maale tagasi. Kuldre kool on renoveeritud ja näeb väga kena välja, seda enam oleks häbi, kui see tõesti peaks uksed ühel päeval sulgema.
Meie jutuajamise kestel sisenes ruumi direktor Rait Laats, kes õpetab lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Rääkisime temaga Kurenurme päikesepargist, aga ka sellest, kuidas meedia, internet ja televisioon mõjutavad isegi maalapsi nii palju, et nad oskavad inglise keelt juba enne kooli minekut.
Kuldre kooli lapsed on väga viisakad. Kõik, kes mulle koridoris vastu tulid, naeratasid ja teretasid. Ka klassiruumi sisenedes tervitati. Tunni algul tutvustas Karin mind õpilastele inglise keeles ja nii me jätkasime terve tunni jooksul. Kui mina olin oma jutu ära rääkinud, palus Karin klassil mulle küsimusi esitada. Kuna ma ei näinud, et keegi oleks soovinud seda teha, siis ütlesin ma Karini jutu vahele eesti keeles: „Kui teil on üldse mõni küsimus selle kohta, mis ma teile inglise keeles rääkisin, siis ma võin selle korrata üle eesti keeles.” Klass jäi seda kuuldes tummaks! Sain äkki aru, et nemad olid mind pidanud ameeriklaseks. Ega mu nimigi räägi nii selgesti eestlase kasuks kui näiteks Jaan Tamme nimi. Igatahes nüüd tuli küsimusi küllaga, kuni kell helises ja tund lõppes.
Sellega polnud aga mu päev veel lõppenud, sest pidin minema järgmisesse klassi. Seal olin juba ettevaatlikum ja katsusin rääkida lihtsamalt. Oleksin tahtnud lastele ka päikesepaneeli näidata, aga see on nii suur, et ei mahu mu Ladasse ära. Küll aga oli mul kaasas üks video, mille olin saanud Naps Saanalt, Soome päikesepaneelide tootjalt. Videos näidatakse, kuidas üks mees hüppab paneeli peal ja taob seda vasaraga, kuni see lõpuks puruneb. Rääkisin lastele, et me olime kord ühe niisuguses olukorras paneeli saanud, aga see oli ikka töökorras!
Päeva lõpus andis Karin mulle tänutäheks kingituse, milleks oli Kuldre kooli tass ja raamat. Kodus nägin, et raamatuks oli Kuldre kooli almanahhi 1. vihik, mis oli pandud kokku kooli 100. aasta sünnipäevaks. Almanahhis olid suurepärased õpilaste kirjalikud tööd, aga ka joonistused.
Mul oli väga tore päev Kuldre koolis. Ja võib juhtuda, et ühel päeval töötavad selle kooli lõpetanud päikeseenergia tootmise alal rohelises tuleviku-Eestis!
Viido Polikarpus
