Meie oma vabariik kuulutati välja sada viis aastat tagasi. Seda vastset riiki läks minu kadund isa kaitsema, vene vintohvka seljas, ja lõi Lätimaa pinnal otsustava lahingu maha. Meie mehed tulid sõjast nii suure sületäie vabadusega tagasi, et ei tead, kuhu panna, antsid muist lätlastele ja said vastatasuks poole Valga linna.
Aga täpselt aasta eest akkas Krainamaal teine sõda, mis on kah ikke veikselt meie oma. Meie mehed seal ei sõdi, aga meie kuulipritsid ja suurestükid on küll seal ja avitavad krainalastel putlerlikku armeed nii korralikult nüpeldada, et neil isu kaoks paltimaade kallale karata. Nii et kui asjale tsipa kõveramat teed pidi läheneda, siis tuleb välja, et krainamaa mehed peavad praega ka meie vabaduse sõda. Vastatasuks pakuvad meie inimesed Eestimaal nende naistele ja lastele leiba, tööd ja peavarju.
Sellest mootsast sõjapidamisest mina ästi aru ei saa. Minu ajal oldi ikke rohkem mees mehe vastas, aga nüid käib asi sedasi, et Vasja kuskil Pihkva taga vajutab nuppu ja rakett läheb täpselt mõne Krainamaa ospitali vai lastekodu pihta. Vasja raputab mahorkat Pravda peale, keerab endale plotski ette ja vajutab teist nuppu. Hintelikendid ütlevad selle kohta, et lahing käib kaugjuhtimisega.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
