Subscribe Menu

Mõte pühapäevaks: Surmast ellu

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! Jh 12:24

Pastor Timo Lige

Elul on omad seaduspärad - nii füüsilisel kui vaimulikul. Me mõistame kõik, et kui viskame kivi enda pea kohal otse üles, siis on suur tõenäosus selle kiviga vastu pead saada. On suur tõenäosus, et kui läheme ilma riieteta külma ilmaga õue, siis me külmetame. Me keegi ei aruta selle üle, kas ilma turvavööta tehniliselt mitte korras autoga kiirteel kihutamine on meile ja teistele ohtlik või ei ole. Me kõik mõistame, et sellel on tõenäoliselt kurb tagajärg. Samamoodi on positiivsete kogemustega. Kui paneme kevadel seemnekartulid mulda, siis on suur tõenäosus sügisel saada palju rohkem kartuleid, kui me maha panime. Kui me teadlikult ja regulaarselt oma keha treenime, siis see saab tugevamaks ja meie organism on terve.

Jeesus ütleb, et kui nisuiva ei sure, siis ei kanna ta vilja, viidates sellega ühelt poolt iseenda peagi saabuvale surmale ja teisalt kristliku elu põhimõttele - iga võit eeldab võitlust ja ka loobumist. Jeesus ütleb, et selleks, et meie saaksime osa elust, peab Tema surema. Veel enam. Selleks, et me saaksime osa meile kingitud elust, peame loobuma sellest maailmast kinni hoidmisest. Kokkuvõtvalt ütleb Jeesus, et kui tahad tõeliselt elada, ole valmis surema. ,,Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.“ (Jh 12:25-26) Tõeline kristlus pole kunagi olnud lihtsalt üks ,,lisakaunistus“ meie isetehtud toredale elule, vaid see on olnud alati oma elust loobumine ja Jeesuse järgimine. Me tahame olla õnnistatud, aga me ei taha elada koos õnnistajaga. Me tahame elada Jumala ees õigetena, kuid me ei taha loobuda oma pattudest. Me tahame taevasse, aga me ei taha surra. Kord küsiti Georg Müllerilt (evangelist ja orbudekodu rajaja, kes aitas rohkem kui 10 000 vanemateta last) tema teenistuse edu saladuse kohta. Müller vastas: „Oli päev, mil ma surin. Surin täielikult. Surin Georg Müllerile - tema arvamustele, eelistustele, maitsele ja tahtele. Surin maailmale, selle heakskiidule ja umbusaldusele. Surin isegi mu vendade ja sõprade heakskiidule ja süüdistamistele. Sellest hetkest püüdsin elada nii, et leida heakskiitu ainult Jumalalt.“

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more