Pidulikku, kaks ja pool tundi kestnud gaalat, mida oli kohapeale tulnud jälgima poolteist tuhat inimest, juhtis traditsiooniliselt telesaatejuht Thomas Hermanns.
Korruptsion FIFAs
Aasta meesajakirjanikuks krooniti telekanali ZDF spordireporter Jochen Breyer, kes koostöös Julia Friedrichsiga käis Kataris uurimas, kuidas kõrberiigil õnnestus saada luba jalgpalli maailmameistrivõistluste (MM) läbiviimiseks, kuigi kõik faktid rääkisid seal suurspordiürituse korraldamise vastu. Dohas tõusevad suvel temperatuurid kuni pluss 50 kraadini ja isegi kohalikud ei lähe randa päevitama. Kuidas oleks siis võimalik staadionil palli taguda? Pealegi, kuidas saab korraldada megaüritust riigis, kus vilistatakse inimõigustele ja homoseksuaalsust peetakse ebanormaalseks? Breyer, kes külastas Katari enne MMi kaks korda, otsis vastust küsimusele, milliseid vahendeid kasutas Doha Euroopa jalgpalliliigade veenmiseks pidada MM hoopis talvel, kui kohalikud meistrivõistlused on täies hoos.
Dokumentaalfilm „Salaaktid Katar“ („Geheimsache Katar“) toob esile, et riik Pärsia lahe poolsaarel, kes ise tahab ennast esitleda modernse, inimõigusi austava maana, lihtsalt ostis endale MM-õigused. Loa saamiseks kasutasid araablased mitte ainult Rahvusvahelise Jalgpalliliitude Föderatsiooni (FIFA) tollase presidendi Sepp Blatteri, vaid ka Saksamaa jalgpalliametnike abi. Teada on mh, et Karl-Heinz Rummenige, tollal European Club Association esimees, saabus 2013. aastal 300.000 elanikuga miniriigist tagasi kahe Rolex-käekellaga. Nende luksusajanäitajate väärtuseks hinnati kuni 100.000 eurot. Kingitus tuli avalikkusese ette, kuna toll konfiskeeris selle organisaatoritelt saadud kingi ja funktsionäär pidi maksma 250.000 eurot trahvi. Luksuskellasid jagati aga teistelegi FIFA otsustajatele. Intervjuus püüdis Blatter jätta mulje, nagu poleks ta korruptsioonist olnud teadlik. See pole aga filmis esiletoodud faktide põhjal usutav. Auhinna andis Breyerile üle tuntud režissöör Sönke Wortmann (mh jalgpallifilm „Berni ime“ – „Das Wunder von Bern“).
Elus on alati võimalik täita unistusi
Aasta naisajakirjaniku tiitli sai Judith Williams. Saksamaal sündinud ameeriklanna karjäär on inspireeriv näide sellest, et elus on alati võimalik täita oma unistusi. Sopranil, kelle perekonnas kasvab neli last, polnud haiguse tagajärjel enam võimalik esineda ooperilavadel. Tarmukas naine ehitas seejärel üles oma ärimaailma, ta on Liitvabariigi üks edukamaid ärinaisi, kes investeerib ka telesaates „Lõvikoobas“ („Höhle der Löwen“) pakutavatesse äriideedesse. Williams on tõenäoliselt ka ainukene ameeriklanna, kes oskab joodeldada.
Newcomer National auhinna sai trio ClockClock – kõik on tuntud Mannheimi popakadeemia tudengid – laulude „Sorry“ ja „Someone Else“ eest. Uustulnukad, produtsendid Fabian Fieser ja Mark Vonsin ning laulja Bojan Kalajdzic näitasid, et fantaasial pole piire ning inglisekeelsete tekstidega on tee avatud ka Ameerika ja Suurbritannia muusikaturule.
Newcomer International Award läks USAsse. Inglihäälega Ray Dalton on kahtlemata värskendav interpreet. Tema laul „The Best ist Yet to Come“ on inspireeritud tema ema elumotost. Juba 11-aastaselt laulis poiss gospelkooris ja reisis lauldes mööda maailma. Rahvusvaheline edu tuli hitiga „Can't Hold us“ ja koostöös Norra duoga „Dont't Worry“. Kaks korda on ameeriklane Kaliforniast olnud nomineeritud nii Grammy kui Music Award-auhindadele. Nüüd siis Radio Regenbogen Award, mille üle Dalton oli silmnähtavalt õnnelik. Hilisemas vestluses temaga selgus, et Rayle pole ka Eesti sugugi tundmatu riik, vaid tal on seal sõpru. Auhinna andis lauljale laval üle populaarne näitlejanna Ulrike Folkerts.
Laulja National-tiitel läks Hamburgi. Zoe Weesi nime tasub pidada meeles, sest tal õnnestus juba 20-aastasena saavutada rahvusvaheline tuntus. Erakordsel talendil on uskumatu hääl ja kõigutamata tahtejõud – nende abil katapulteeris ta tiitlitega „Third Wheel“ ja väga isikliku „Daddy's Eyes“ poplaulu sõprade südametesse. Hit „Do It Better“ avaldati koostöös DJ-staari Felix Jaehniga. Single „Control“ eest sai Zoe Wees „kuldse plaadi“. Lauljannale andis auhinna üle ZDF-peauudiste „Heute Journal“ üks juhtidest, tuntud teleajakirjanik Christian Sievers.
Pop International-Award saajaks oli 25-aastane Tom Gregory Suurbritanniast. Tundub, et sümpaatne inglane lihtsalt raputab hitte nagu „Fingertips“, „River“ või „Footprints“ varrukast välja. Tema loomingus on vahva heli, haarav refrään, värskendav toodang ja hea sõnum. Meie kõik saame tema laule kaasa laulda. Tänu sellele pääses ta Saksamaalgi kiiresti Airplay-kohtade kümne parima hulka.
Näitleja Dominic Raacke andis Gregoryle laval üle tema Vikerkaareraadio auhinna.
Pop National – Awardi andis näitleja Benno Fürmann üle popstaar Leonyle. Muusikasõprade teadvusesse jõudis ühest Baierimaa külast pärinev sakslanna juba kaks aastat tagasi hitiga „Faded Love“. Järgmise lauluga „Remedy“ oli ta veelgi edukam. Tänavu avaldas Leony uue singli „Somewhere In Between“.
Aasta lauluks krooniti „I Believe“ Kamradi (tegelik nimi Tim Kamrad) esituses. Hitt soovib julgustada neid inimesi, kes on oma elus läbimas rasket aega. TikTokis on laulu kuulanud üle 50 miljoni inimese. Edu on saavutamas aga ka Kamradi aktuaalne laul „Feel Alive“. Auhinna andis üle näitlejanna Bettina Zimmermann, keda peaksid läbi Soome televisiooni kaudu tundma ka eestlased, sest ta mängib seriaalis „Keikka kahdelle“ prokuröri.
Auhinna elutöö eest, mida on antud 25 aasta jooksul üle ainult kuus korda, sai kauaaegne populaarne saatejuht, televisioonilegend Frank Elstner, kes on ennekõike tuntud supersaate „Veame kihla, et…“ („Wetten dass…“) idee autorina. Elstner oli Rustis isiklikult kohal, kuigi ta põeb parkinsoni. Ta kutsus kohalolijaid üles toetama teaduslikke uuringuid haiguse ravivõimaluste leidmiseks.
Peale kontserti organiseeriti traditsiooniliselt After-Show-Party, mis kestis kella neljani hommikul. Radio Regenbogen Award on tuntud selle poolest, et külastajad, auhindade saajad ja neile peokõne pidajad pidutsevad koos. See annab hea võimaluse tutvumiseks ja mõtete vahetamiseks.