Keskikka jõudes viitsisin vähemp ja vähemp oma arvamust esitada, vanu igi ei lubata mujal ku paberit määrides. Temake oskab ju mind väga hästi välja lülitada, ku asun vilusohveerima.
Nii ongi ainus, kellele saan rehveraati pidada, Ets. Kes meil ikke tihtine külaline - mis külaline, oma poiss ju, tuli Kertut tervitama, onule pilgutas silma, mis tähendas, et tal pagaasnikus kesvamärjukest. Mida nautisime aias pingil istudes. Aed on peaaegu nigu mu kuulus Tuileries võrdlus, veel põle kõik aga õitsel. Kurtsin noorsandile, et tänavu oli tuul puhunud naabritelt nii tamme- ku vahtrapuulehti. Seda viimast põleks pidanud ütlema. Ets hakkas kohe halisema, et kodulinna hokikoondis langes jällegi kevadistes pleioffides.
Mina vastu, et mis sa südamesse võtad. Ainult mäng ometi. Ning rumal nigu olen, juhtisin tähelepanu sellele, kuidas ajad on muutunud. Vaat, kui need meipelliifid viimati stänli karikast vahuveini jõid, oli Vahtralehemaa märkimas sajandat aastapäeva. Oli seal Monreaali linnas tore ekspo. Hea aasta see 1967. Kuna Ets ei olnd veel siis sündinudki, asusin nii öelda kantslisse, kirjeldama toonast elu.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
