Oma vanavanemate jalajälgedes: 6. osa – Kempten

Torontos üles kasvanud, eesti kogukonnas aktiivsed Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024)

Tahtnud asuda Tüüringisse, kuid saadetud Sudeedimaale, sealt jõudnud läheneva rinde eest ära põgeneda. Rongiga edasi nii, nagu sai. Lõpuks jõudnud Austriasse Tirooli, kus mu isa haigestunud ja vajanud kolmenädalast haiglaravi, siis edasi Isny’sse prantsuse tsoonis. Enamasti olid nad viiekesi – mu vanaisa ja vanaema Bernhard ja Salme, lapsed 6-a. Priit, 3-a. Tönu ja Bernhardi eakas ema, Ida-Pauline. Osa ajast olid kambas ka Bernhardi õde Meeta koos tema perega.

Seda, et sõjaväevalitsusel ja UNRRA-l puudus laiem visioon laagrite kavandamisel, illustreerib Kempteni DP-de (displaced persons) lugu. Kempteni eestlaste arv kasvas 1945. a. suvel tänu prantsuse tsoonist tulijatele, kuna seal levisid jutud prantslaste ähvardustest anda balti põgenikud venelastele välja. Kui maikuus oli Kemptenis 112 eestlast, siis oktoobriks juba 730. Ruumipuuduse leevendamiseks leiti vabad kasarmud Altenstadtis, kus asus endine saksa – selleks ajaks ameeriklaste – lennuväebaas. Paremad tingimused ja võimalused peredele omaette ruumide saamiseks veensid ~500 eestlast Kemptenist ümber kolima. Uus laager oli saanud hoo sisse, kuid juba järgmisel suvel, 1946, oli sõjaväel endal ruumipuudus ning juunis koliti eestlased ümber Geretsriedi. Ka see ei püsinud, sest veebruaris 1947 toodi kõik need eestlased tagasi alguspunkti, Kemptenisse (andmed DP Kroonikast).

Uurime kaarti. Et nimetatud linnad ei ole just teineteise kõrval, ei jõua me neid kõiki ühe päevaga näha. Kempten asub kaunis Allgäu rajoonis Alpide jalamil, umbes 30 km loodes tuntud Neuschwanstein lossist. Kemptenist on Altenstadt ~45 km idas ja Geretsried umbes sama palju maad sealt edasi.

Kõigepealt suundume Kempteni poole. Kahjuks jääme siin samasuguse ilma ohvriks, mis Geislingenis, sest Saksamaad on haaranud külmalaine. Kuid me ei lase sellel end heidutada. Geislingeniga võrreldes on Kempten tunduvalt suurem (69,000 vs. 27,000 elanikku). Leiame eestlasi majutanud Prinz-Franz kasarmud, mis ehitati ’30-ndatel aastatel saksa sõjaväele ning kus ’90-ndatest aastatest on asunud linna tsiviilhaldusosakonnad, sh ehitus- ja veemajandusametid. Leiame samuti eestlaste esimese kodukoha, Schwaigwiesschule ehk tütarlastekooli maja, mis on väga keskses asukohas. Selle hoone kohta on internetis omajagu artikleid: see minevat varsti lammutamisele, et teha ruumi uuele keskraamatukogule.

Koolimaja kõrval on park ja sealt viib rada platsile, mille purskkaevu keskel on kujud kahest lapsest, nende käed välja sirutatud taeva poole. Hiljem õpin, et skulptuur – minu üllatuseks vaevalt kümme aastat vana – sümboliseerib kunagise kahe linna ühendamist. Aga millegipärast tahab mu aju otsida seoseid oma vanaemaga. Kaks väikest last – nii nagu temalgi olnuks sel ajal kummalgi käel? Nende pilgud taeva poole, justkui kurnatud ränduritel, kes leidnud lõpuks troosti? Nende kehad hoiavad poosi, nagu võinuks mu vanaema ise olla kaamera taga, püüdes jäädvustada noorte võimlejate õrna graatsiat?

Sõidame edasi Altenstadti, mis Kempteni kõrval jätab väikese maaküla mulje. Altenstadt asub ühe väikese, 12,000 elanikuga linna – Schongau – külje all. Eesti DP-de perioodist oli suuremaks sündmuseks 1946.a balti rahvaste näitus, mis pälvis omal ajal kiitust pagulusajakirjanduses. Näitusel tutvustasid laagri elanikud omaalgatuslikul, ettevõtlikul vaimul nii balti rahvaste kultuuri kui DP-de olusid, seda nii ameeriklastele kui kohalikele sakslastele. Kahjuks me väga lähedale Altenstadti laagrile ei pääse, sest baas on kinnine ala, juba ammu võetud taas saksa lennuväe kasutusse.

Ta isegi oskab suunata meid viimase allesjäänud DP-de baraki juurde, mis pole vahepeal lammutatud ega hävinud – seda jääme vaid väljast vaatama, kuna koht näib veel kasutuses olevat kellegi elumajana.

Geretsriedi külastame mõni päev hiljem: linn on omamoodi huvitava, kuid kurja ajalooga. Sellisesse kohta oleksime vaevalt muidu sattunud, sest linnal pole mingisugust keskaegset ajalugu – veel saja aasta eest olid siin lihtsalt mets ja üksikud talud. Kuid 1937.a rajati kaks suurt salajast laskemoonatehast, mis varustasid saksa sõjaväge tulevases maailmasõjas tohutu tulejõuga. Kokku koosnesid tehased 600 hoonest, millest mitmed olid kavalalt varjatud õhuseire eest. Ameerika sõjavägi laskis pärast sõda paljud allesjäänud punkrid õhku ning nüüdne 23,000 elanikuga linn loodi peaaegu nullist.

Siin peame olema üsna kavalad: teame otsida ainult vanu tööliste barakke, kuid puuduvad aadressid, nimed ja üldse orientiirid. Google’i satelliitpildilt leiame metsa ääres ühe rea vanu maju, kuid kohapeale jõudes selgub, et tegemist on aiamajadega. Kõik on vaikne peale ühe maja, kust tulvab välja slaavi tümpsu. Hooti sajab tugevat rahet. Metsa all on veidi huvitavam: leiame võrgustiku vanu kitsaid betoonradasid, nende vahel mõningad ebaloomulikud vallid, mis varjavad osaliselt sissevarisenud vanu punkreid. Õpime, et need on olnud toor- ja lõhkeainete hoidmiseks. Omamoodi huvitav, aga samas kurvastav, mõeldes kui palju paha see hirmus sõda maailmale tõi.

Geretsried on vähe ilmetu, ent huvitavaks leiuks osutub väike, kuid hoolega sisustatud linnamuuseum. Saanud teada, et oleme kaugelt Kanadast, haarab kuraatorit suur huvi meile tutvustada linna elanike ajalugu, millega saame enam-vähem hakkama saksa-inglise segakeeles. Sõja lõpus toodi sisse uude linna hulga Ida-Euroopast ümberasustatud sakslasi, n-ö Vertriebener – nagu selle mehe eelkäijad, kes olid aastasadu olnud ungari-sakslased. Nende kultuuripärandi mõneks eripäraks on rahvarõivad, pillimäng, veini tegemine ja käsitöö ning vaatamata teistsugusele kontekstile meenutavad nende püüded säilitada oma kultuuri kilde natuke meie väliseesti kogukondade omi. Muuseas, härra valmistub ka oma perereisi marsruuti Ungarist Geretsriedi hobuvankri ja rongiga taas läbima selle 80. juubeliaastal. Ta isegi oskab suunata meid viimase allesjäänud DP-de baraki juurde, mis pole vahepeal lammutatud ega hävinud – seda jääme vaid väljast vaatama, kuna koht näib veel kasutuses olevat kellegi elumajana.

Kuigi mulle on nüüd selgeks saanud Parmingute põgenemisteekond, jääb siiski natuke kiusama vähene teadlikkus nende seikadest ja mõttemaailmast sel pingelisel perioodil. Tagantjärele ei räägitud sellest palju: juttu oli küll rohkesti vabariigi ajast ja Ameerika elust, aga sõjast ja põgenemisest vähe. Ehk siis vahel oma sõprade ja eakaaslastega, ei tea. Mu tädi Kaja nendib, et ta on ka teistelt oma põlvkonna eestlastelt kuulnud sama muret, et miks ei räägitud rohkem jutte ja lugusid – oleks olnud huvitav teada.

Photo gallery

Open gallery

Close

Äkki ei tahetud vaevata järgmisi põlvkondi viletsamate mälestustega? Või siis ei tahetud ise oma hinge taas koormata – nii halva emotsiooniga oli ju see aeg. Kodumaalt lahkumine, vastsündinud riigi maailmakaardilt kadumine, perekondade lahutamine, hukkamised ja mahalaskmised, elutee katkemine, unistuste purunemine, kehvad materiaalsed olud ja hirm ellujäämise pärast – kogu see jube segu kees parajaks traumakompotiks, mis mõistagi painas paljusid inimesi eluks ajaks.

Seda tean, et uutes oludes rakendati vanu oskusi, nüüd veelgi kirglikumas rahvuslikus vaimus: vanaisa Bernhard Kempteni eesti ajakirja „Kauge Kodu” toimetamisega ning Salme iluvõimlemisrühma vedades. Minu isa ja onu käisid eesti koolis, mida, nagu paljudes laagrites, peeti mis iganes varuruumides olid saadaval. Aga selle kvaliteet ei pruukinud olla vilets, kuna põgenike seas polnud puudust kõrgelt haritud inimestest. Näiteks mainis mulle hiljuti Kadi Käis, et tema isa – eksiilvalitsuse minister Juhan Käis – olevat õpetanud minu isale, poisikesele, matemaatikat Kemptenis; hiljem olevat nad seda naeruga meenutanud, olles kunagi kokku sattunud Toronto Eesti Majas.

Saksamaa perioodil sündis Parmingute perre tütar Anu-Irja ning viimsele teekonnale saadeti Bernhardi ema Ida-Pauline. Me tema hauda ei oska otsida, sest Saksamaal on kombeks kaevata üles vanad hauad ja matta säilmed ümber ühishaudadesse, kui leinajad ei jää platsi hooldama ja selle eest tasuma. Ka varem, Geislingeni kalmistul jalutades, panime tähele ühte ainsat eesti nimega hauakivi – üks pr. ja hr. Mõru. Sellel kalmistul oli üldse silmatorkavalt palju vabu kohti. Mõni vast heidaks sellele kombele ette, et ka hauataguses elus ei leia püsivat rahu! Kuid teine ehk vaidleks vastu: aga miks peaksid mõne põlvkonna esindajad haarama endale kõige paremad kohad, nii et järgmistele põlvkondadele neid enam ei jagu?

Perekond Parming tuli Ameerikasse 1949. aastal ja asus tööle New Jersey osariiki Seabrooki aedvilja konserveerimise tööstusesse, kuhu koondus palju kaasmaalasi. Peagi rajasid nad kodu New Yorgi külje alla New Milfordi äärelinna, kus mu vanavanemad elasid pea elu lõpuni. Mõlemad olid tulihingelised Eesti patrioodid, kes ajasid kogu aeg „eesti asja” ning pidasid ülitähtsaks pärandada isamaa-armastust edasi oma lastele. Bernhardile oli südamelähedane ajakirjandus ja laulmine, ta võttis osa mitmete seltside juhatustest New Yorgi kandis – iseloomult olevat ta olnud nutikas, taibuka huumorimeele ja suurepärase mäluga. Salme oli kuulunud Pärnus eliitvõimlemisrühma ja New Yorgis õpetas igapäevatöö kõrvalt eesti tütarlastele võimlemist. Kodus oli ta ankur, mis perekonda hoidis.

Vanaema New Milfordi maja tagaaias mängisime õega mõnel suvisel päeval nii kaua, et kaotasime ajataju – mäletan, et vanaema oli energiat täis põngerjatele leidnud mingid pallid ja hularõngad, mis võisid olla võimlemisaja pärandist. Hiljem peatusime tema juures, kui sattusime New Jersey eestlaskonna ette rahvatantsu tantsima, kõnet pidama vms. See oli meie jaoks kauge kodu, mille uksed olid meile alati avatud (kuigi sinna keldrisse ja pööningule ei jõudnud-lastudki lõpuks kunagi uurima). Ühekorruseline maja – väikesemõõduline, aga hubane, rahvapäraselt kaunistatud – tundus meile just selline, nagu ühe vanaema kodu olema peabki. Läbi suurte raskuste sai maja hoitud ja hooldatud üle kõikide aastate. Nüüd on seda asendanud uus maja, suur ja igav, kuid uutele omanikele küllap omal viisil samuti armas.

Minu vanaema oli väga andekas naine, nupukas ja väsimatu. Vahel paneb mõtlema: ehk olnuks ta suuteline veelgi suuremateks tegudeks, kui olnuks kodune elu rahulikum ja ajad teistsugused.

Vanemas eas pidi pere geograafiline hajumine olema vanaemale raske: tal lõid silmad särama, kui olime jälle kuskil kõik koos. Vahemaad aga ei takistanud tema kirjutusmasinast ilmunud kirjade saabumist, ka mitte pikki telefonikõnesid: ei nappinud tal huvi meie tegemiste, eriti eestlusega seonduva, vastu. Minu vanaema jättis mulle veidi müstilise aura: ühtlasi haavatav, kuid enesekindel, kinnine, kuid tegus.

Ta võis olla viisakas ja diplomaatiline, teinekord aga üsna otsekohene või isegi vastaline. Nõutud DP registreerimisrekordi vormis eelistatud sihtkohariiki, pannud ta ametnikku väiksesse lahtrisse mahutama: „1) Tagasi Eestisse, selle 1938. aasta demokraatliku korra taastamisel, 2) Kanadasse või Ameerikasse, ühes kogu rahvusgrupiga.” Tema haige olles, sünnitusmajas lapseootel, kolis kogu laager Altenstadtist üle Geretsriedi; jälle pidi „koju” tulema uude kohta. Põgenemisteekond oli pingeline, aga polnud see elus esimene ega viimane pinge. Sitkusega sai hoida närvi, hea kodukasvatusega neli tublit last kasvatada.

Aga kui ta sattus hoogu, siis ei jäänud ette takistusi, ta andis endast enam kui kõik. Kellaaeg oli vaid number, vanus ka. Kui jõudu oli vähe, siis pidi seda lihtsalt leidma või looma. Minu vanaema oli väga andekas naine, nupukas ja väsimatu. Vahel paneb mõtlema: ehk olnuks ta suuteline veelgi suuremateks tegudeks, kui olnuks kodune elu rahulikum ja ajad teistsugused. Temas oli loomingulisust; KUMU tunnistas tema fotosid naisiluvõimlejatest, eksponeerides neid 2010. a. väliseesti fotograafide näitusel.

Nii Salme kui Bernhard ei naasnud kunagi Eestisse – Nõukogude ajal põhimõttelistel põhjustel ja hiljem vast praktilistel. Võis ka olla, et „nende” Eesti hävis sõjaga. Kuid pojad Priit ja Tönu sidusid end lähedalt välisvõitlusega, olid põhjalikult kursis nii Eesti ajalooga kui nüüdsete asjaoludega. Vennad teenisid Ameerika sõjaväe erivägedes ja tajusid kommunismivastases võitluses Eesti vabaduse koidukiirt. Olid kumbki tegusad eesti kogukonna teenijad; kõikide nende panuste kirjeldamiseks pole piisavalt ruumi. Minu isa Tönu lahkus siit ilmast 1998, Bernhard 1999, Salme 2013 ning Priit 2019.

Pere kolmas laps Anu elab New Jerseys koos abikaasa Indrekuga ning oli omal ajal aktiivne eesti kogukonnas gaidide liikumises ja võimlemises. Noorem tütar Kaja elab oma abikaasa Johniga Marylandis; ta on loonud omapärase luuleraamatu Mouth Quill, mille ingliskeelsed luuletused leiavad inspiratsiooni eesti rahvalaulust. Olen mõlemale tänulik nende abi eest materjalide kogumisel.

Eesti DP-d said ikka vahetevahel võimaluse reisida ning üheks lemmik-sihtpunktiks olid Baieri Alpid: Füssen, Garmisch-Partenkirchen jne. Nii läheme meiegi mägedesse uudistama. Füsseni kuulus Neuschwansteini loss on üsna turistlik ja aprilli lõpus on mitmed rajad remondiks suletud, sh tuntud Marienbrücke. Kuid seal läheduses leiame rahulikuma järve, imeilusa Alpsee, kus peatume natuke pikemalt. Võtame matkakotist välja oma kodutehtud võileivad ja jääme järve imetlema.

Kerget lund langeb hallidest pilvedest, pehmed lumehelbed annavad end laineliste tuulte hoolde. Siin on kõik, millest fotograaf või kunstnik võiks unistada. Mägi, mets, päike ja järv loovad püsiva tausta, mille ees nende kapriissed sõbrad võivad mänguliselt improviseerida: pilv, tuul, lumi, udu. Iga minutiga avaneb võlutud vaatajale uus vaatepilt. Kõik jääb samaks; ja kõik muutub. Salapärasuse hõng köidab meeli. Lumesajus on graatsiat, tuules jõudu, päikeses kiindumust. Pilved on täis saladusi. (järgneb)

Lugemist huvilistele:

Altenstadti balti rahvaste näitusest (ee. keeles): Eesti Post, 21. mai 1946, “Altenstadt elab suurnäituse tähe all”