Aasta-aastalt kahanevat inimlikku ajaressurssi ja aina suurenevat filmide arvu silmas pidades osutus tõeliselt hea filmi ülesleidmine pimejuhusele lootvaks “loterii allegrii”.
Sõnumitooja filmivalikus oli elutabamismeisterlik James Leong, Lynn Lee “The Great North Korean Picture Show”. Singapuri filmigrupil oli õnnestunud hankida luba Pyongyang ülikooli teatri ja kinoteaduskonna filmimiseks, seda hoiatava klausliga: rangelt järgida riikliku tsensori ettekirjutusi. Aga keelatud vili osutus taas magusamaks – sotsiaalse elu hullus ja juhikultusest tulenev religioosne fanatism ei jäänud hetkekski tasakaaluka kaamerasilma eest varjatuks. Vaatajale näidati Põhja-Korea filmipaviljoni ja Suure Juhi lemmikrežissööri üht “pühadest” tööpäevadest uue nõretav-patriootilise filmi võtetel. Ometigi, hetk hetkelt saab vaatajale selgeks, et parteisõdurite käsule alluvus ja kuulekus polegi nii andunud, kui oleks arvanud. Põhja-Korea sõdur ei allu režissööri käsule nutta niisama lihtsalt, vaid itsitab suure lavastaja selja taga vargsi pihku. Suure Juhi sugestioon ning üledogmatiseeritud sotsiaalne maailm ei suuda summutada inimeste siirast olemisrõõmu ja loomulikku elamissundi.
Gruusia filmitegija Tinatin Gurchiani toob filmis “The Machine Which Makes Everything Disappear” vaatajani tänase räsitud Georgia noorte inimeste unistused, pürgimused, armastuse, aga ka vaesuse, lootusetuse, sõjamälestused. Filmija ja filmitava suhted on äärmiselt usalduslikud ja selles peitubki pinnas filmi õnnestumiseks.
Inimliku armastusega on Lõuna-Aafrika kineast Riaan Hendricks dokis “The Devil's Lair” portreteerinud eluga koormatud Kaplinna narkogängi pealikut, kelle ainsaks nähtavaks unistuseks on, et tema väärastunud ja kurjustkülvav eluviis ei kanduks üle tema kahele pisikesele lapsele.
Kolmel päeval esilinastus rahvast tulvil saalidele eesti juurtega rootslannast filmirežissööri Linda Västriku Rootsi-Kanada koostöös valminud antropoloogiline film “Forest of the Dancing Spirits”. Linda Västrik on küll pagulaseestlase järeltulija, Avo Västriku tütar, kuid nagu ta oma 1999. a valminud autobiograafilises identiteediotsingu ja selginemise filmis “Isa ja mina” kinnitab, on ta rootslanna.
“Forest of the Dancing Spirits” on filmitud rohkem kui seitsme aasta jooksul Kongo Basini vihmametsas elava Yaka/Mbendjele hõimu keskel elades. Kuigi näeme kaadris 21. sajandi esemeid, plastmassämbrit ja osadel hõimuliikmetel on seljas kulunud firmasärgid, on see rahvas elanud heast lääne maailma mõjust sõltumatult iseseisvat kogukondlikku elu. Filmivõtted algasid 2005. a, kestes mitmeid aastaid. Hõim võttis Linda omaks. Teda kutsutakse eesnime pidi ja kui ta filmib, manitsevad hõimu naised üksteist -“tasa, Linda filmib”. Filmis on rohkelt loomulikkust, siiraste tunnete ja inimlikkuse ilu. Inimlik tunneteskaala on avar, nauditavast huumorist hinge lõhestava tragöödiani. Vaataja saab osa hõimu loomismüütidest ja religioonist. Näeme jahilkäiku, uue hõimuliikme sündi, ja paraku ka väikelapse surma. Režissöör on oma filmist kõnelnud järgmist: “Alguses elasid naised eraldi ega teadnud midagi meeste olemasolust. Kuni ühel päeval läks üks väga seiklushimuline naine Toli sügavale vihmametsa ja avastas lihaselise olendi, kes oskas hästi puu otsa ronida ning hankida metsmett. Kui Toli oli maitsnud mett, see olnud väga hea, arvanud, et kõik naised ja mehed peavad koos elama. See on üks Kongo Basini vihmametsades elavate Akka rahva loomismüütidest. Akaya, Kengole, Dibota (filmikangelased), nende sõbrad, on kütid-korilased (suurepärased jutustajad), kes juhatavad meid läbi oma elu. Nad selgitavad oma algseid loomismüüte, päritolu ja oma väga spirituaalset elutunnetust. Film jälgib nende unikaalset kogukonna elu. Me kogeme nende spirituaalsust nende elu kõige raskemates olukordades. Nende religioon on kõrgloominguline, mänguline, seda ka sügavaimais elu ja surma küsimustes, vahest on see vanim religioosne praktika, mida tänases maailmas viljeldakse.”
20. Hotdocsil tunnistati parimaks Kanada dokumentaalfilmiks “When I Walk”, režissöör Jason Da Silva, parimaks välismaiseks filmiks “Dragon Girls”, režissöör Inigo Westmeier, pluralismi fondi auhinna sai “BÀ NỘI”,
režissöör Khoa Lê.
LINDA VÄSTRIK (sünd.1972) elab Stockholmis, rahvuselt rootslane. Õppinud 1991—1992 Chicago kunstiinstituudis, 1992-1993 New Yorgi rahvusvahelises fotokunstikeskuses (ICP), 1993-1996 Rootsi rahvuslikus fotokunstiakadeemias ja 1996-1999 Rootsi rahvuslikus filmi- ja teatriakadeemias. Esinenud foto- ja arvutigraafika näitustega Rootsis, veebruaris 2001 toimus tema isikunäitus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Dokumentaalfilmi “Isa ja mina” (1999) on näidatud 1999-2000 vähemalt 17 festivalil; saanud grand prix' Marseilles's 1999, parima dokumentaalfilmi auhinna ja rahvusvahelise žürii eripreemia Firenzes 1999, Nordisk Panorama eripreemia 1999, auhinna International Film Comet Hannoveris 1999 ja Konstnärsnämndensi stipendiumi aastateks 1900-2000.
Kalle Kadakas
