1919. aasta 5. detsembril alanud läbirääkimised venisid ja ühiste seisukohtadeni näis olevat võimatu jõuda, eriti, mis puudutas Eesti ja Venemaa vahelist piiri. Venelased tahtsid esialgu poolt Virumaast ja kogu Petserimaad endale. Venelastest rahuläbirääkijate nõudmiste toetuseks alustasid punaväed rindel pealetungi. Nähes, et eestlased läbirääkimistel järele anda ei taha, otsustas Leonid Krassin sõita Nõukogude valitsusega konsulteerima ja enam tagasi ei tulnudki. On arvatud, et ta pidas oma positsioonist lähtuvalt alandavaks teha eestlastele ükskõik milliseid järeleandmisi. Leonid Krassini lahkudes jäi Adolf Joffe Tartusse läbirääkimisi jätkama ja määrati hiljem Nõukogude Vene delegatsiooni juhiks.
Asjade senisest libedast käigust hoogu sattunud Joffe lõi siis juba käega: ,,Las olgu teie moodi!“ Lõpuks tunnistas Joffegi, et see ,,kodanlik“ läbirääkimiste viis on tõesti märksa jõudsam.“
Piiri paikapanekuks moodustati komisjon, mille esimeesteks olid Poska ja Joffe, kes teistest eraldudes kahekesi omavahel asju arutasid. Eduard Laaman kirjutab: ,,Mõlemad olid juba vanemad ja tasakaalus mehed, kes rahu tõsiselt tahtsid. Mõlemad head dialektikud. Poska kohta olid enamlased ise varsti tunnistanud, et ta väga osavalt ning asjatundlikult läbirääkimisi mõistis ajada. Silm silma vastu rääkides ei olnud enam vaja tavalisi formaalsusi. Ka langesid ära igasugused propaganda-argumentatsioonid. Hea psühholoogina oskas Poska sagedasti kõige raskemaid küsimusi läbirääkimiste lõppu unustada ja seal siis nagu äkki meelde tuletades küsida: ,,Aga kuidas jääb sellega?“ Asjade senisest libedast käigust hoogu sattunud Joffe lõi siis juba käega: ,,Las olgu teie moodi!“ Lõpuks tunnistas Joffegi, et see ,,kodanlik“ läbirääkimiste viis on tõesti märksa jõudsam.“
Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.“
Jaan Poska suri ootamatult viiekümne nelja aasta vanuselt 7. märtsil 1920. Ta maeti vene õigeusuliste Aleksander Nevski kalmistule, mis on osa Tallinna Siselinna kalmistust.
Tekst ja foto Peep Pillak
