Me vajame olla armastatud. Meid on loodud nii. Üks sagedasemaid ütlusi, mida kristlaste suust kuuleb, eriti kantslist, on see, et Jumal armastab sind. Nii mõnigi võib seepeale aga küsida: ,,Kust sa tead?“
Usun, et iga inimene, kes isegi dogmaatiliselt usub, et Jumal armastab, on jõudnud oma elus hetke, kus ta on selles kahelnud, sest ta ei tunne seda. Olukorrad on kõnelemas otsekui midagi muud. Kas Jumal armastab mind, kui ma kogen selliseid kannatusi? Kas Jumal armastab mind, kui ma olen teinud midagi sellist? Kas Jumal armastab mind, kui ma ei koge Tema abi? Need on omamoodi loomulikud küsimused meie kasvamise teekonnal.
Me kahtleme Jumala armastuses, sest omistame Jumala armastusele inimliku armastuse piiratuse. Ehk me usume, et Jumal armastab meid nii, nagu meie suudame armastada. Ja isegi parimat püüdes, armastame me tingimuslikult. Me armastame neid, kes meile meeldivad ja kes meid armastavad. Me armastame, kui armastatu mahub meie poolt loodud raamidesse ja mõõtkavasse. Sealt väljudes lõppeb ka meie armastus. Tundub ju loomulik. Miks ma peaks armastama kedagi, kes mulle ei meeldi, kes mind alandab, kes mind põlgab ja kes soovib mulle halba? Ja siin on piir, kus jumalik armastus eristub inimlikust.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
