Ukrainlaste moraalseks toetuseks kõlanud Ukraina hümni ajal mõtlesin, et meil on igas mõttes vedanud. Emakeelepäeval oli põhjust meenutada, et meie armsa Estonia nurgakivi panekul 1910. aastal olid eestikeelsed sõnavõtud keelatud ja tulevik oli veel üpris tume. Ometi suudeti luua eestikeelne rahvusriik. Eestlaste entusiasmile toetudes suudeti märtsipommitamiste kiuste Estonia taastada ja 1990. aasta märtsikuus toimus nõukogude okupatsiooni kiuste just Estonia kontserdisaalis Eesti Kongress, mis väljendas Eesti Vabariigi kodanike tahet taastada iseseisev Eesti Vabariik. Eesti Kongressi avaistungil esines ka ERSO, mida dirigeeris Peeter Lilje. Eesti heliloojate väärikas sümfooniline muusika aitas sündmuse tõsta kõrgele pjedestaalile, mida kajastas ka rahvusvaheline ajakirjandus. Pooleteise aasta pärast taastatigi Eesti Vabariik, mille esimesele aastapäevale pühendatud kontsert toimus siinsamas Estonia Seltsi poolt ehitatud kaunis hoones. Esinejaks muidugi meie esindusorkester ERSO.
2024/2025 hooaeg on ERSO-l olnud erakordselt huvitav ja seda tänu peasponsorile, eestlaste FinTech ettevõttele „iute“, tänu kellele on meile esinenud muusikamaailma absoluutsed tipud. 14. märtsil mängis Estonia kontserdisaalis üks meie aja parimaid tšelliste Steven Isserlis, kes annab kontserte koos maailma parimate orkestritega. Koos meie esindusorkestriga esitas ta Robert Schumanni tšellokontserdi, mille vaimustunud publik võttis vastu kõuekärgatusena mõjunud aplausitormiga. Küsisin vaheajal esituse kohta arvamust ühelt tuntud tšelloõpetajalt – ta ütles, et nii head Schumanni kontserdi esitust pole ta oma pika elu jooksul varem kuulnudki. Kontsert lõppes samuti Schumanni muusikaga – kõlas Robert Schumanni „Kevadsümfoonia“ (op 38), millega haakus suurepäraselt prantsuse helilooja Lili Boulanger' orkestriteos „Kevadhommikust“. Kevadist helget meeleolu varjutas veidi teadmine, et Lili Boulanger suri juba 25-aastaselt. See helge teos ei viita kuidagi sellele, et ta oli elutee lõpusirgel. Samal aastal kirjutas ta juba haigevoodis oma viimaseks jäänud teose „Pie Jesu“, dikteerides muusika oma õele Nadia Boulanger'le, kes oli Pariisi konservatooriumi kompositsiooniprofessor ja oma õe ande suur austaja.
Eesti heliloomingu esileedi Helena Tulve pühendas oma orkestriteose „Signs and Signals“ ERSO-le ja selle peadirigendile Olari Eltsile. Helilooja kirjutab kavalehel oma teosele selgituseks: „Märgid meie ümber, unes või ilmsi, võivad võtta nii sõna, pildi, heli, lõhna, maitse, teo või eseme kuju: kõneldes meile asjadest ja tähendustest, mis on meist väljaspool ning mida võime mõista või siis mitte. Märgid annavad kaude märku, ent signaalid ütlevad otse – hoiatavad, kutsuvad, keelavad. /…/ Kõik meie ümber on tähenduslik ja suhtleb meiega.“
Helena Tulve armastab oma teostele panna pealkirju, mis tulenevad muusikavälistest aistingutest – kõige kuulsam neist on orkestriteos „Sula“, mis võitis 2004. aastal Pariisi Rostrumil esikoha ja mis on sealt alates oma tähelendu jätkanud. Kui „Sula“ puhul on muusika üpris üheselt mõistetav, siis „Signs and Signals“ lähtub juba hoopis keerulisematest muusikavälistest kujunditest. Tulve teost kuulates kangastus mulle erutavatest kõlavärvidest hiigelpannoo, millele helilooja lisas tumedaid helipintsli-lööke nagu „hoiatavaid signaale“. Tulve orkestrikäsitlus on lihtsalt vaimustav, asjata pole teda tituleeritud „kõlavärvide meistriks“. Olari Eltsi käe all kujunes teose esiettekandest tõeline muusikasündmus, mida publik tervitas marulise aplausiga.
Tänavusel eestikeelse raamatu 500. juubeliaastal on rohkesti kirjanduse-teemalisi üritusi. Mina avastasin enda jaoks prantsuse kirjaniku Xavier Bouvet' romaani „Valge laev“, mis hiljuti ilmus Reti Maria Vahtriku tõlkes eesti keeles. Raamat räägib Otto Tiefi valitsuse liikmete saatusest ja teeb seda suure kaasaelamisega.
Romaan sündis tänu juhusele – ajaloo haridusega noor literaat Bouvet leidis ühe artikli joonealusest teda hämmastanud info, et Eestis oli 1944. aasta sügisel kahe okupatsiooni vahel viis päeva Eesti Vabariik. Hakkas selle kohta infot koguma ja kirjutas raamatu. Okupeeritud Eestis oli see absoluutne tabuteema, ajalootundides isegi ei mainitud Otto Tiefi nime.
