Juhtuski nigu nöögiks, et hiljuti oskasin kudagi nende parimate okulaaride raame väänata nii, et olid nigu kreeka e. Ei ma oska üht kõrva teisest kõrgemale nihutada, ei julenud ka näpitstangidega hapraid pulki timmida. Läksin siis meie ostukeskusesse, kus ühel okulistil on oma bisness, kontrollib nii silmnägemist ku müüb ka peenikesi prille. Andsin kenale pärsia päritolu mehele aknaklaasid üle, ta hoiatas, et ei saa vastutada, et ka temagi neid ei lõhu. Kut seadis kenasti korda, ei libise ninajuurelt kuskile.
Küsisin, palju võlgnen. Mehike ütles, et ei pennigi, aga palus, et ma firma võrgulehele läheks ja annaks talle teeninduse eest viis tärni. No tähte, nemad ju meie palle või konnajalgadesööjate järgi tärne ei aseta. Tänasin teda, aga ausalt, ta soovile vastu ei tulnud. Pisut piinlik, aga ma tolles internetis eriti ei liigu kaugemale ku meilide saatmiseni. Mulle ja vahtu, sogast on eetris enam ku tarvis.
Tema valgustaski mind, et tänapäeval ei oska keegi inämp otsust langetada ennemp, ku kaalub mitu tärni on kas toodetud kaup, teenus või näituseks ristoraanist eine saanud. Et peab olema vähemalt neli sellist.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
