Kontsert algas Arvo Pärdi teosega keelpillidele ja kellale – „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Heliteos valmis 1977. aastal, mil riburada sündisid mitmed Pärdi tuntuimad tintinnabuli-stiilis teosed nagu „Tabula rasa“, „Fratres“ ja „Arbos“. „Cantus“ on pikki aastaid olnud inglaste Klassikaraadio top-kümnes. Seejuures on huvitav, et teose pühendamine Brittenile polnud heliloojal algselt üldse plaanis. Arvo Pärt meenutab: „Teos oli mul põhiosas juba valmis, kui kuulsin raadiost teadet Benjamin Britteni surmast. Sel puhul kanti üle mõningaid tema teoseid, mis vapustasid oma hapruse ja läbipaistvusega, millest näis õhkuvat Guillaume de Machaut’ ballaadide hingust. Siis küpseski soov pooleliolev teos lõpetada ja pühendada see Brittenile.“
Pärdi tähtteost on tabavalt iseloomustatud kui muusikalist meditatsiooni surma üle. Teost raamistavad kellahelinad ja pikad vaikusepausid – kuulajale antakse aega süvenemaks surma tähenduslikkuse üle. Olari Eltsi tõlgendus oli mõjuv ja publik võttis esituse vastu aplausitormiga.
Jääb mulje, et helilooja tundis ette, et elatakse suure sõja eelõhtul. Tänaseski päevas kõlavad häire- ja leinakellad kõhedust-tekitavalt.
Vapustavalt kõlas ka Sergei Rahmaninovi vahetult enne esimest maailmasõda valminud koorisümfoonia „Kellad“, mis sisuliselt oli helilooja kolmas sümfoonia. Sõbra soovitusel kasutas Rahmaninov ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe luulet, milles kajastub inimese elu sünnist surmani. Erinevaid eluetappe iseloomustab helilooja erinevate kelladega – hõbedased (aisakellad), kuldsed (pulmakellad), vasksed (häirekellad) ja raudsed (leinakellad). 1913. aastal kõlas 3. osa (häirekellad) lausa prohvetlikult – muusikat võimendasid luuleread nagu „puruks rebitud helid“, „nagu oigaks vaskne põrgu“, „metsikute helide ebakõla teatab meile õnnetusest“. Viimane 4. osa oli matusemeeleolus – „kostavad kibeda leina helid“, „raudne heli teatab matusekurbusest“, „leinatõrvik põleb“, „kell oigab tummas õhus ja raskemeelselt kuulutab hauarahu“. Jääb mulje, et helilooja tundis ette, et elatakse suure sõja eelõhtul. Tänaseski päevas kõlavad häire- ja leinakellad kõhedust-tekitavalt.
Kontserdi teises pooles kõlas inglise helilooja Thomas Ades’i vokaalsümfooniline teos „Ameerika: Ettekuulutus“, mille heliloojalt tellis 1999. aastal dirigent Kurt Masur ja New Yorgi Filharmooniaorkester projekti „Messages for the Millennium“ raames. Heliloojalt oodati optimistlikku tulevikuvaadet, saadi aga apokalüptiline sõnum, ennustades riigi allakäiku. New York Times’i muusikakriitik James R. Oestreich kirjutas kaks aastat hiljem: „Toona ei tahtnud ameeriklased tunnistada oma impeeriumi allakäiku, et siis 11. septembril aastal 2001, omaenda haavatavust ja ennustuse tõesust seda valusamalt tunnistada.“
Helilooja ammutas teose loomiseks inspiratsiooni maiade kultuurist. Teda oli juba noores eas huvitanud maiade kultuuri hävingu teema. Väga süngelt kõlas itk „Me muutume kõik tuhaks“. Raske on mitte nõustuda Bernd Runge sõnadega: „Thomas Ades tõestab end hoiatava visionäärina. Lõppkokkuvõttes ei puuduta see ainult Ameerikat. Maailm on täna ristteel – kuidas edasi.“
Kontserdi kulminatsiooniks kujunes Lepo Sumera 2. sümfoonia, mis on pühendatud dirigent Peeter Liljele. Teose esiettekanne toimus 1984. aastal Lilje enda juhatusel.
Sumera 2. sümfoonia lähtub stiililiselt ta enda 1. sümfoonia kolmandast osast. Minu jaoks kõlab sellest sümfooniast ehedalt vastu 1980ndate algusaastate venestamis-survest tulenev äng ja lootusetus. Samas ka püüe olla kõigest sellest üle – muutes esimesest sümfooniast pärit range süsteemi lendlevamaks, mis tekitab vabaduse illusiooni. Need helilooja sõnul „lõpmatusse pürgivad keelpillimeloodiad“ tõstavad ka kuulajad maast lahti ja aitavad vabaneda eelnevalt kõlanud teostest kriipima jäänud apokalüptilistest mõtetest.
