Üks ütlemine käib sedasi, et inime on kolm korda rumal: esmalt lapsepõlves, siis paari minnes ja lõpuks vanas eas. Nii et mina siis jusku olen omadega sealmaal, et kinnitan juba kolmat korda oma turaklikkust. Kolm pidada olema kohtuseadus ja eks aeg ole kõikse parem kohtumõistja.
Nii palju kui ma lapsepõlvest mäletan, oli mul alati kange tahtmine kõike teada saada. Tüitasin isa-ema oma küsimistega ära. Tihti üteldi, et küll saad teada, elu õpetab. Aga mina otsustasin sinna elukooli kohe sisse astuda. Ei tund õpetajat nägupidi ära, antsin ise oma küsimistele vastused ja jäin nendega rahule. No mis rumaluse tundemärk see siis on?
Kui ma Katal end ära võtta lasin, siis olin ikke natuke rumal küll. Uskusin rahva juttu, et mees võtab naise. Ei ta võta ühti, naine ikke võtab mehe. Jookseb eest, kuni su kätte saab. Nii talitavad kõik naised ja nii tegi ka minu Kata. Aga nüid, kus temaga kaua koos elatud, on mul peris ea meel, et sedasi läks. Oleks ma targem old, oleksin praega vindund vanapoisikänd. Ei, paaris on ikke parem, ole sa tark vai tohmakas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
